Ära

Unustasin Korea kohta kirjutada ühe seiga. Nimelt arvestatakse sel maal omamoodi vanust. Kui beebi sünnib, on ta automaatselt 1-aastane. Seejärel tuleb iga 1. jaanuar aasta juurde. See tähendab, et kui keegi peaks sündima 31. detsembril, siis kahe päevaga oleks ta kokku juba 2-aastane.  Busanist viis meid otselend Tokyosse. Käisime sumo muuseumis ja areenil, kus suureks rõõmuks nägime sportlasi ka. Kahjuks mitte trenni tegemas või võistlemas, aga asi seegi. Sain selle spordi kohta mitmeid huvitavaid fakte teada. Nimelt pidavat sumotarid ärkama hommikul ja alustama päeva trenniga, nii 5-6 tundi. Sellele järgneb söögikord, umbes 10 000 kalorit (s.o u 5 korda rohkem tavainimese päevasest energiavajadusest). Toidu kõrvale juuakse ka ohtralt õlut, et läheks veidi lihtsamalt alla. Pärast söömist minnakse kohe magama, et kaalu juurdekasv oleks võimalikult suur. Nii et kes kasutavad oma elus sellist valemist - hommikusöögi ärajätmine, suur toidukord (lõuno- või õhtusöök), ehk väik

Kõnnime mööda tänavat, käes vihmavari. Aga vihma ei saja. Hoopis päike lõõmab. Naljakas, Eestis me kutsume seda - vihmavarjuks - kuigi ingliskeelne termin sellele ei viita. Eks kunagi tõlkimise ajal ei osatud mõeldagi, et meil Eestis võiks sellele mingi muu rakendus olla. Aga Koreas on. Siin kasutatakse seda ka päikesevarjuna, sest päike suvel on tugev. Kohalikud katavad end úldse palju. Müts ja puff kaelas ja pikad varrukad (eraldi aksessuaarina nagu vahel korvpalliväljakutel nâeb), valged kindad käes. Sageli lähevad nad kogu selle kombinesooniga ujuma ka. Naljakas vaadata. Vee ääres on korealased kogenematud. Mida on raske aru saada, sest terve riik on poolsaar ja rannajoon pikk... Kui laine tuleb ja pritsib, siis on palju kriiskamist ja ülemeelikust. Nii laste kui ka täiskasvanute poolt. Ilma mingi ohutusvahendita, nagu näiteks kätiste, päästevesti või kummirõngata, keegi naljalt vette ei lähe. Ja kui tugevamad lained tulevad ja raputavad, sii

Lisasin blogile ühe nupu (ja tänu sellele pidin tausta muutma), mis saadab teavituse e-mailile uue postituse puhul. Arvutist vaadates on nupp vasakus ääres ja mobiilseadmest rippmenüüs üleval vasakus nurgas. :) Järgmiseks valmimas reportaaž Koreast. 

Pärast kaootilist Mongooliat ei oodanud midagi paremat ka Hiinast. Riik hoopis suurem, rahvaarv suurim. Tundsin kergendust, et olime otsustanud veeta siin kõigest nädala. Juba pärast lennujaama jõudmist said mu olematud ootused tasapisi ületatud. Asjad tundusid olevat rohkem organiseeritud, rohkem kontrolli all. Keskkond oli puhtam. Pekingi tänavatel oli näiteks palju töötajaid, kes koheselt korjasid üles selle vähese prügi, mis maas oli, pühkisid lehti vms. Samas veetsime meie enamasti aega kesklinnas, mujal on ehk teisiti. Linn tundus ka äärmiselt turvaline. Umbes iga 100 meetri tagant oli politseipunkt. Keelatud Linna nurgatorn   Edit Ringi jalutades mõistsime peagi, et kontroll on siin riigis tõesti suur. Ehk isegi liiga. Näiteks teatud kohtadesse sai siseneda dokumendi alusel. Samuti kontrolliti kotte. Mõnedel tänavatel juhiti inimesi teisaldavate aedadega, st pandi meid ussi kombel sik-sakiliselt liikuma. Üle aia võisid näha tänavat, kuhu tahtsid minna, aga sinna jõudmiseks pidi