Ära

Üks debiilik vaatas öösel kella kaheni venekeelseid videosid. Kõrvaklappideta. Raisk... Ja nii jõudsime pärast 13 tunnist rongisõitu Kaasanisse, väsinult. Volga jõe ääres asuv, veidi üle miljoni elanikuga linn on Tatarite Vabariigi suurim, sealjuures Venemaa 6. Kaasanit kutsutakse ka Venemaa spordipealinnaks, kuna on korraldanud mitmeid erinevaid suurvõistlusi. Mine tea, ehk läheb kunagi Kuldvillaku saates vaja. Sh mängitakse siin ka mõned 2018. a MMi mängud. Linna peamised asukad on venelased ja tatarlased. Viimased on siis, kui ma õigesti aru sain, vanadest aegadest siinkandis elanud inimeste, lisaks türklaste ja mongoli hõimude segu ja järeltulijad. Lisaks õigeusu järgijatele on siin ka palju moslemeid. Ma näiteks ei teadnudki, et see Venemaal üldse levinud on. Nagu eelnevalt mainisin, on Venemaal mitu Kremlit: siin on Kaasani oma. Mulle meeldis see Kreml isegi rohkem. Ehk on üks põhjus selles, et müürid nägid kuidagi eestimaised välja. Kul Sharifi mošee Kaasani üks sümbolitest - Su

Elu rongis oli kitsas Hommik. Löön silmad lahti ja taevas on juba sinine. Rong on seisma jäänud. Teised ümberringi magavad. Vaatan aknast välja ja mingisugune rongijaam. Pärast lühikest fokusserimist selgub – Velikije Luki – kurat, polnudki otserong. Moskvasse veel 500 km. Kell on 3.26. Hea meel on valgete ööde üle. Veidi kahju vaid, et sel aastal jäävad jaanipidustused vahele. Esimest korda vist pärast teismeliseks saamist. Õnneks suurem osa 15st tunnist möödus magades Minu voodikoht on wc-ukse kõrval. Nagu ka kõik Nõuka aja korterelamud, on ilmselt ka see rong tehtud keskmistest keskmiste mõõtude järgi. Jalad sirgu lükates blokeerin läbikäigu wc ja koridori vahel. Ka madratsi otsa pidin rulli keerama, et teised probleemideta liikuda saaksid. See on mu esimene öörong elus. Magamine on olnud hektiline, kuid tunnen end siiski puhanult. Rong on raputanud kõvemini, kui mu õudseim kogemus lennukis õhuaukude ajal. Kerge klaustrofoobia hõng, mis mind siia kitsasse rongi tulles vaevas, on sam

Viis kuud Eestis möödus kiiresti. Ja oligi aeg jälle minna. Uffizi Firezes ja Vatikani Muuseum on ühed maailma kuulsaimad kunstimuuseumid. Pärast mitmete tundide veetmist seal meie talvise Itaalia reisi ajal otsustasin, et kogemus on käes ja sellest piisab – mina rohkem kalleid pileteid ei osta ja kunstimuuseumisse pole vaja enam minna. See mõte meenus mulle, kui olin otsapidi juba Ermitaažis sees – Sankt Peterburi au ja uhkus. Õnneks pilet polnud nii kallis, kui Itaalias. Odavamgi, kui meie ERM. Äpipoest allalaetud 4-dollariline audiogiid oli aga suureks abiks. Kui igal maalil, skulptuuril ja ruumil on ikka lugu juures, teeb see kogu elamuse veidi isiklikumaks ja arusaadavamaks. Ermitaaž Ja selle kuldne sisu Muuseumitesse peaksid üldiselt sattuma sellised huvi tundvad või... mõistlikumad inimesed, eks? Väga mitmetel kordadel olen tõdenud hoopis vastupidist. On üks teatud rass, paraku enamikel juhtudel, kes justkui looma