Moskva

Elu rongis oli kitsas


Hommik. Löön silmad lahti ja taevas on juba sinine. Rong on seisma jäänud. Teised ümberringi magavad. Vaatan aknast välja ja mingisugune rongijaam. Pärast lühikest fokusserimist selgub – Velikije Luki – kurat, polnudki otserong. Moskvasse veel 500 km. Kell on 3.26. Hea meel on valgete ööde üle. Veidi kahju vaid, et sel aastal jäävad jaanipidustused vahele. Esimest korda vist pärast teismeliseks saamist.

Õnneks suurem osa 15st tunnist möödus magades

Minu voodikoht on wc-ukse kõrval. Nagu ka kõik Nõuka aja korterelamud, on ilmselt ka see rong tehtud keskmistest keskmiste mõõtude järgi. Jalad sirgu lükates blokeerin läbikäigu wc ja koridori vahel. Ka madratsi otsa pidin rulli keerama, et teised probleemideta liikuda saaksid.

See on mu esimene öörong elus. Magamine on olnud hektiline, kuid tunnen end siiski puhanult. Rong on raputanud kõvemini, kui mu õudseim kogemus lennukis õhuaukude ajal. Kerge klaustrofoobia hõng, mis mind siia kitsasse rongi tulles vaevas, on samuti möödunud. Ja parem oleks kiiresti ära harjuda, sest me oleme planeerinud rongiga veel pikalt sõita selle reisi jooksul. Mitmekordse hinna eest võinuks võtta ka mugavama kabiini, aga see võtaks ehk kogu jume sellelt seikluselt. Ikka nii nagu kohalikud, tavalised inimesed.

Hostelis oli veel kitsam...



Kreml ehk “kindlus linna sees”. Venemaal on neid tegelikult mitu, Moskva oma on siiski kuulsaim. President ju elab seal. Igatahes, kogu see kindlus koosneb pikast müürist ja vahitornidest, mille keskel on viis paleed ja neli katedraali.

Kremli müürid ja Punane väljak


Ja punane kirik



Palju pn punast üldse



Kremlisse pääsesime sisse ka.


Kremli kõrgeim ehitis - Ivan Hirmsa kellatorn


Moskvas on omaette vaatamisväärsus metrooterminalid. Arhitektuur, skulptuurid, mosaiigid, maalid - veetsime nii (ühe piletiga loomulikult) ringi sõites paar tundi.



Мир во всем в мире




Ühes jaamas olid maalid pandud kõrgele võlvlakke. Nende vaatamiseks pidi pea täitsa kuklasse ajama. Seal keset platvormi seistes taipasin, et jään paljudele inimestele jalgu. Tööinimesed ja kooliinimesed ja päti-inimesed ja vanad inimesed - kõik nad kiirustasid kas metroosse või trepist üles. Mõtlesin, et huvitav, kas nad on üldse kunagi neid maale seal märganud ja võtnud aega uudistada.

Peterburis käis peast läbi mõte, et sellises kohas võiks isegi näiteks elada. Moskvas oli teisiti. Kuidagi halb vaib. Tõsised näod, kiire eluviis, ükskõiksus. Suurlinna värk tõenäoliselt. Või ehk oli asi selles, et hostelis oli madrats õhuke ja magasin kehvasti. Nähtud-käidud ja nüüd jälle rongile :)

Kommentaarid