Baikali ääres

Aitab linnadest ja müüridest ja kirikutest. Nii palju on kirikuid… Istusime maaliinibussi ja sõitsime Baikali äärde. Baikali järv on maailma suurim mageveekogu ja sügavaim järv (1600m!).

Jõudsime väikesesse Listvjanka külasse, kus pidi algama meie matk läbi Siberi metsade ja üle kõrgete kaljude kuni järveni välja. Tühjal külatänaval, enne metsa jõudmist, ootas üks väike poisipõnn oma koeraga. Meid nähes tuli kohe lähemale, käsi pikaks ja “andke kommi”. Eks ta oli ära õppinud, et tema tänavalt lähevad turistid metsa ja neil on alati snäkid kaasas. Ega ta meid rahule ei jätnud, käis oma sadakond meetrit järel. Meil kommi polnud.

Vene aednikud

Kohalike “Vene aednikega” käisid kaasas parmud. Sellised mõnusad pöidla suurused. Andrea küsis, et ei tea, miks need mesilased meie ümber tiirutavad. Seletasin, et ei, need on parmud – umbes nagu suured kärbsed, ainult hammustavad. Mis asja, hammustavad kärbsed?! Õnneks oli meil Austraaliast kaasas tugevat putukatõrjet, mis maodki eemale peletaks. Aga need Vene parmud olid teisest puust ja paaril korral jäime ohvriks ikkagi.

Paksus metsas kõndides mõtlesin tahtmatult Siberi karude peale. Mingid kummalised hääled olid ka aeg-ajalt. Leidsin endale ühe suure kaika. Mõtlesin, et kui tuleb, siis annan raisk.

…endale ühe hea obaduse vastu pead, nii on vist kõige lihtsam

Vahepeal unustasin täitsa ära, et olen Venemaal

Uus-Meremaal käisime matkamas vulkaanilistes mägedes, kus olevat riigi kõige parem markarada. Matka alguspunkti pidi bussiga minema ja kui hommikul sinna jõudsime, siis busside voog justkui ei lõppenudki. Kõik 20 km kõndisime nagu grupiga koos. Baikali ääres, hoolimata ideaalsest ilmast, kohtasime terve päeva jooksul vaid ehk kümmet inimest. Vahepeal oli tunne, et oled vaid sina ja mets. Ja karud ka tõenäoliselt.

Samm kõrvale ja 100 meetrit alla

40 000 sammu, 26 km ja 7 tundi hiljem jõudsime oma matka lõpp-punkti: väike küla nimega Большие Коты. Suvel saab siia ainult kas matkates või paadiga, talvel üle jää ka autoga.

Tutvusime kohalikega

Öö veetsime kohalikus külalistemajas. Järgmine päev puhkasime haigeid jalgu ja tagasi kõndimise asemel otsustasime praami võtta.

Venemaal olla on jäänud veel umbes nädal.