Postitused

Karu

Kujutis
Olime sõitnud vähem kui pool tundi oma linnakesest välja, kusagil metsade vahel juba, kui järsku jooksis hiiglaslik must karu üle tee. Selle aasta esimene.
Olime otsustanud koroona-saaga lõpetada ühe väljasõiduga - läksime telkima. Või noh, mitte päris telkima, sest telki meil ei ole, vaid autos on voodi ja madrats. Aga põhimõtteliselt. Võiksime ka mini haagissuvilaks kutsuda oma pere mahtuniversiaali tegelikult. Äärmiselt mini. 











Puhkus

Kujutis
15. märts
Kanadas kuulutati välja eriolukord. Jäime päeva pealt puhkusele. Esimene mõte oli vabastav. Kogu viimase aasta jant oli ära väsitanud - kõik jamad viisade ja töö ja elukohaga. Idee sellest, et saab rahulikult mõnda aega kodus passida ja mitte midagi teha, oli erutav. Tol hetkel oli veel Banffi rahvuspark lahti ning saime käia matkamas ja uisutamas. Haigusest, mille mõlemad olime saanud ja mis meid voodisse viieks päevaks naelutas, olime vaikselt võitu saamas. 






Paar nädalat hiljem
Läks aega, kuni koroona meile midagi tähendama hakkas. Meie linna ei jõudnud see niipea. Kogu pandeemia oli meie jaoks "istu kodus ja õues hoia teistega kaks meetrit vahet". Mõtlesime, et oleks see olukord juhtunud aasta varem (Torontos ühest Airbnb'st teise liikudes), oleks kõik hoopis hullem. Nüüd on meil oma koht, kus aknast näeme mägesid ja kui õue läheme, on ruumi liikuda.


Põnevad ajad. Maailmale kulub üks puhkus ära, ma arvan. Tahtmata olla lugupidamatu nende valdkondade vastu loo…

Kolm kuud tagasi

Kujutis
20. veebruar, viisa lõpuni oli kaks nädalat
Nagu viimase postituse lõpetasin, siis hoolimata uutest ebameeldivatest väljakutsetest, otsustasime lihtsalt elada ja nautida ning leppida sellega, mis elu toob. Andrea käis veel viimaseid päevi tööl, mina olin juba mõnda aega kodus olnud. Kandideerisin erinevatele töödele, aga kuna meie linn - Canmore - on üsna väike (umbes 15000 elanikku), siis lähenesin sellele protsessile igasuguste ootusteta. Vaatasin isegi huvaitavamaid pakkumisi Calgaryst.
Ja siis, 20. veebruaril sain kõne, kus öeldi, et soovitakse minuga intervjuu pidada. Kuna mul ei olnud huvi ilmaasjata energiat raisata, rääkisin kohe alguses ära oma viisasituatsiooni ja kirjeldasin protsessi, kuidas tuleb paberid PPAle esitada, väike tasu maksta jne jne. Ise samal ajal mõeldes, et miks peaks tundamatu inimene mind üldse palkama ja kogu selle tüütu protsessi läbi tegema.
Ühest intervjuust sai kaks ning viimaks öeldi, et soovivad minuga koostööd jätkata. U s k u m a t u. 

4. märts
Ol…

2020 ja arengud

Kujutis
Stress. 
Mõnel on tööstress. Mõnel on sotsiaalne stress. Mõni on stressis, sest Õnne 13es läks keegi lahku. Mõnel on stress, sest Aafrikas lapsed nälgivad või maailmas on liiga palju inimesi. Ma arvan, et olenemata sellest, kas põhjus on isiklik või laiem, tunneb igaüks stressi üsna sarnaselt. Mentaalne pinge, emotsioonid on madalal, pea on paks ja meel on kurb. Mõtlesin hiljuti, et pole vahet, mis töö sul on või milline on ülemus või kas kolleegid on tõprad. Või mis riigis sa elad või mis viisa sul on. Või kui palju sa raha teenid. Lõppude lõpuks taandub kõik sellele, kuidas sa oled võimeline nende olukordadega tegelema. Kui karastatud on su karakter ja kui tugev on su iseloom leidmaks lahendusi.
Leidsin end mõtlemast neid mõtteid paar nädalat tagasi, kui mu tööandja oli mulle öelnud, et nad ei saa mind viisaga aidata. 
Kiire tagataust: mul oli kokkulepe oma jõusaali tööandjaga, et nad aitavad mind järgmise viisaga. Nimelt oli mul vaja, et nad mu töölepingu Piirivalveametis registree…
Kujutis
Neli aastat ja kaks kuud on möödunud ajast, mil asusin Uus-Meremaa poole teele. Terve see aeg olen elanud teistsugust elu, vähemalt enda kriteeriumite järgi. Pole otseselt kodu, pole kindlat tööd, pole kindlaid kohustusi. Samas, kohustusi pole tegelikult kellelgi. Iga päev otsustame teha neid asju, mida me teeme. Orjariigis me ju ei ela.
Esimesed jõulud välismaal - see oli 2012. aasta Austraalias, siis mõtlesin, et tahaks koju. Mäletan, et leidsin ühe inimtühja ranna ookeani ääres ja lebasin seal ning vaatasin pilvi. 2015. aastal olime eesti poistega Uus-Meremaal. Mihkel valmistas meile koduseid jõuluroogasid ning jõime vene viina. Siis väga midagi ei mõelnud. 2016. aastal tuli väike õde Austraaliasse. Koos tema ja teistega jalutasime jõuluöösel keset Brisbane'i kesklinna ja otsisime kohta, kus saaks tantsida. Tantsida ei saanud, aga kebabiputka leidsime. 2017. ja 2018. aastal jõudsin detsembris tagasi Eestisse. Siis käis kõik justkui tuttava plaani järgi.











2019. aastal istun akna…