Ära. Kanadas.

Kui meie isolatsiooni-aeg juuni alguses lõppes, siis hakkas tööelu täie kiirusega taas peale. Nüüd on sellest juba 4 kuud möödas ja aeg on ruttu läinud. 

Minu töögraafik väga tihe polegi, üldiselt 3-5 päeva nädalas käin Calgarys, lisaks kohalikud kliendid siin, aga pikk sõit (üks ots tund) ja pikad päevad (hetkel ärkan 3.15 ja tagasi umbes 21), võtavad päris palju energiat. Seega otsustasime endale kaks nädalat vabaks küsida. Hea meelega oleks Eestisse tulnud, aga eneseisolatsioon + komplikatsioonid lendudega oleksid liiga riskantsed olnud. Samas pole palju jäänud, märts on lähedal. 

Pakitud. Otsustasime suuna võtta Briti Columbiasse, kuna polnud seal varem käinud. Kohalikud lubasid, et on ilus. 

Esimene peatus ja lõõgastushetk Valge Luige järve ääres

See hetk, kui sa üritad pärast pikka sõitu väikese uinaku teha...

...aga tunned, et keegi teeb sinust pilti.

Meil oli kondikava tripi jaoks, aga kuna esimene kämping oli juba nii mõnus, jäime sinna öö kauemaks.

Ja kuna metsa sees kämpingutes dušši loomulikult pole, siis tuleb end jääkülmas mäestikujärves loputada.

Kuidas part end soojas hoiab: ühel jalal ja nokk kuklas.

Pärast Austraaliat polnud madusid näinud. Õhtuhämaruses koperdasime äärepealt sellele otsa. Tõenäoliselt rästiku sugulane.

Eeee, ma ei mäeltagi, mis linn see oli...

Leidsime äärmiselt maitsva pagariäri. Teine tellimus. Kuklid olid täiedatud rikkaliku aeglaselt küpsetatud rebitud sealihaga. Ja jälle läks kõht tühjaks.

Andreale meeldib teha igasugustest väikestest elukatest pilti. 

Vancouver

Peatus treilerpargis

Esindades

Ja hoiakus. Et kohalike elanikega samastuda.

Meil on siin siseruumides (+ praamil) maskireegel.

Victoria, Vancouveri saarel

Port Alberni

Hetk, mil olime hilisel pärastlõunal sõitnud umbes 20 kilomeetrit mööda äärmiselt räbalat metsateed, et jõuda ühe eraldatud kämpinguni, ja siis kohale jõudes avastanud, et see on suletud. 

Tofine - reisi lõpuks jõudsime välja ookeani äärde.

Viimase õhtu tähistamine - kohalik suitsulõhe ja must leib!

Kui Vancouveri liiklusummikus - teel tagasi - liiga palju aega on...

Kokku läbisime kahe nädalaga umbes 3300 kilomeetrit. Varasemalt reisides olime kuidagi rohkem oma plaanides kinni. Kui oli midagi plaanitud, siis pidime ära nägema. Seekord olime kuidagi targemad ja lubasime endale rohkem paindlikkust. Ja tasus ära. On igasugu maailmaimesid nähtud ja lõppeks on olulisem see, kui hästi end kusagil tunned; mitte lihtsalt mingit ehitist või kohta vaadata. 

2020 - endiselt huvitav aasta. Elame edasi!