Ära

15. märts Kanadas kuulutati välja eriolukord. Jäime päeva pealt puhkusele. Esimene mõte oli vabastav. Kogu viimase aasta jant oli ära väsitanud - kõik jamad viisade ja töö ja elukohaga. Idee sellest, et saab rahulikult mõnda aega kodus passida ja mitte midagi teha, oli erutav. Tol hetkel oli veel Banffi rahvuspark lahti ning saime käia matkamas ja uisutamas. Haigusest, mille mõlemad olime saanud ja mis meid voodisse viieks päevaks naelutas, olime vaikselt võitu saamas.  Sinna mäe otsa ronisime Vaade alla meie orule Paar nädalat hiljem Läks aega, kuni koroona meile midagi tähendama hakkas. Meie linna ei jõudnud see niipea. Kogu pandeemia oli meie jaoks "istu kodus ja õues hoia teistega kaks meetrit vahet". Mõtlesime, et oleks see olukord juhtunud aasta varem (Torontos ühest Airbnb'st teise liikudes), oleks kõik hoopis hullem. Nüüd on meil oma koht, kus aknast näeme mägesid ja kui õue läheme, on ruumi liikuda. Põnevad ajad. Maailm

20. veebruar, viisa lõpuni oli kaks nädalat Nagu viimase postituse lõpetasin, siis hoolimata uutest ebameeldivatest väljakutsetest, otsustasime lihtsalt elada ja nautida ning leppida sellega, mis elu toob. Andrea käis veel viimaseid päevi tööl, mina olin juba mõnda aega kodus olnud. Kandideerisin erinevatele töödele, aga kuna meie linn - Canmore - on üsna väike (umbes 15000 elanikku), siis lähenesin sellele protsessile igasuguste ootusteta. Vaatasin isegi huvaitavamaid pakkumisi Calgaryst. Ja siis, 20. veebruaril sain kõne, kus öeldi, et soovitakse minuga intervjuu pidada. Kuna mul ei olnud huvi ilmaasjata energiat raisata, rääkisin kohe alguses ära oma viisasituatsiooni ja kirjeldasin protsessi, kuidas tuleb paberid PPAle esitada, väike tasu maksta jne jne. Ise samal ajal mõeldes, et miks peaks tundamatu inimene mind üldse palkama ja kogu selle tüütu protsessi läbi tegema. Ühest intervjuust sai kaks ning viimaks öeldi, et soovivad minuga koostööd jätkata. U s k u m a t u.