Puhkus

15. märts

Kanadas kuulutati välja eriolukord. Jäime päeva pealt puhkusele. Esimene mõte oli vabastav. Kogu viimase aasta jant oli ära väsitanud - kõik jamad viisade ja töö ja elukohaga. Idee sellest, et saab rahulikult mõnda aega kodus passida ja mitte midagi teha, oli erutav. Tol hetkel oli veel Banffi rahvuspark lahti ning saime käia matkamas ja uisutamas. Haigusest, mille mõlemad olime saanud ja mis meid voodisse viieks päevaks naelutas, olime vaikselt võitu saamas. 

Sinna mäe otsa ronisime

Vaade alla meie orule

Paar nädalat hiljem

Läks aega, kuni koroona meile midagi tähendama hakkas. Meie linna ei jõudnud see niipea. Kogu pandeemia oli meie jaoks "istu kodus ja õues hoia teistega kaks meetrit vahet". Mõtlesime, et oleks see olukord juhtunud aasta varem (Torontos ühest Airbnb'st teise liikudes), oleks kõik hoopis hullem. Nüüd on meil oma koht, kus aknast näeme mägesid ja kui õue läheme, on ruumi liikuda.

Põnevad ajad. Maailmale kulub üks puhkus ära, ma arvan. Tahtmata olla lugupidamatu nende valdkondade vastu loomulikult, kes praegu ületunde töötavad. Aga need, kes ei tööta või töötavad vähendatud koormusega kodust, siis milline imeline aeg see on. Imeline aeg olla kodus oma lähedaste ja oma mõtetega. Aega mõelda, aega võtta aega endale, õppida midagi uut, pöörata tähelepanu. Võib-olla organiseerida, täiendada või lausa uuesti luua tee järgmiste eesmärkideni. Kui on piisavalt aega mõtiskleda, siis üks hetk tuleb endale ka otsa vaadata ja aru anda - mida ma teen ja miks. Aeg teha üks korralik eneseanalüüs. Äge. Ja ütlen seda püüdes näha positiivset. 

_________

Üks asi, milles ma äärmiselt saamatu olen, on söögitegemine. Andrea on muidugi risti vastupidi - naisssoost Gordon Ramsey! Seega kasutasime aega uute roogade valmistamisele. Varasemalt, kui ma olin teatud keerulisematele toitudele mõelnud, ei mahtunud mulle kuidagi pähe, kuidas neid võiks valmistada - näiteks sushi -, ja alati, kui ma ei mõistnud, siis liigitasin selle "maagia" alla. Oli aeg õppida. 

Empanadad - ehk tšiilipärased pirukad juustu, spinati või singitäidisega.

Ja kui mai alguses lõpuks lumi hakkas ära sulama, tegime esimese grilli!

Viimased nädalad, juba mai

Praeguseks on karantiin kestnud üle kahe kuu. Alguses oli üsna lihtne energiat suunata tegevuste juurde, mida tööelu ajal väga teha ei jõudnud. Olgu see siis uute asjade õppimine, lugemine vm. Mida aeg edasi, seda raskem kuidagi on. See annab muidugi hea võimaluse igapäevaselt enesedistsipliini harjutada. Vahepeal teen endale reaalsuskontrolli, et mida ma siis selle aja jooksul olen ära jõudnud teha. Tuleb olla karmilt aus. Blogi kirjutamine võttis kaua aega. Tundsin, et inspiratsiooni pole. Olin ära unustanud, et harva on inspiratsioon enne tegevuse algust. See tuleb siis, kui tegevust juba alustanud oled. Üks hetk peaks see ülemaailmne katk läbi saama, siis tagasi mõeldes mõistame, kes me tegelikult oleme. Arvan, et inimese pale tuleb väljakutsuvate olukordade ajal välja.

Kõigele sellele ei aita kaasa muidugi ka meediakajastus. Kui võtta mõni ajaleht või foorum lahti, siis tundub olevat suur hirm ja ärevus peal inimkonnal. Eks teadmatus seda tekitab. Aga mis hirm siis meil täpsemalt on? Surmahirm? Või hirm, et peame oma jaburast läänelikust mugavustsoonist välja tulema? Ei saa enam 6 korda päevas süüa või kõikide telekanalite eest maksta või igale pereliikmele autot lubada. Võib-olla on mulle see mulje jäänud siit Põhja-Ameerika meediast. Tundub naeruväärne. Võtke üks külm dušš ja ärgake üles. Ehk antud olukord tekitab mingi globaalse kollektiivse mentaliteedinihke ja inimkond hakkab veidi teisiti nägema. Eks ole näha.

Youtube'st leidsin hea tuju tekitamiseks "Kontori" seriaali näitleja John Krasinzski juhitud saate "Some good news", soovitan kõigile - teeb südame soojaks. Ja teiseks, soovitan veel sellist dokumentaali nagu "Inimeste planeet", küll 2 tundi pikk, aga mõtlema panev reaalsuskontroll. Viimast on kokku vaadatud üle 8 miljoni (!!!) korra, seega peab hea olema!

Püüdsin telefonikaamerga täiskuuööd jäädvustada