Ära

Pärast paari ööd Mongoolia kaootilises pealinnas Ulaanbaataris istusime bussi peale ja asusime teele. Hosteli juhataja ütles, et meil veab - sihtkohani on enamus teed asfaldi all, tuleb sujuv sõit. Meil olid piletid ette ostetud, viimase minuti inimestel nähtavasti mitte. Nende jaoks pandi kaks taburetti pingiridade vahele. Meie olime ainsad, kes turvavööd peale tõmbasid ning nii algas meie 12 tunnine sõit. Asfalt kattiski enamuse meie teekonnast, kuid sujuvusest oli asi kaugel – tee oli hullem kui Valga-Riia. Lõppes aga seegi ning peagi keerasime kruusateele. Mongoolias on teed üldse pigem uus leiutis. Rohkem võiks kutsuda neid lihtsalt sisse tallatud radadeks. Nimelt on läbi ajaloo olnud mongolid rändkarjakasvatajad, linnastumist ja põllumajandust on olnud vähe. Ka praegusel ajal on nende 3 miljonilisest elanikkonnast umbes miljon nomaadid, miljon ja pool elavad pealinnas. Mongoolias on maa kõigi oma – ka turisti – ja see tähendab põhimõtteliselt, et oma telgi võib igale poole püsti

Siberia ala algab Uurali mäestikuga läänest ning Arktilise ookeaniga põhjast, lõppeb Vaikse ookeaniga idas ning mägedega Kesk-Kasashtanis ja Mongoolia ning Hiina piiriga. Kui Siber oleks iseseisev riik, siis oleks ta maailma suurim. Ma ei mäletagi, kust ma kunagi kuulsin sellest võimalusest, et rongiga saab sõita läbi Siberi kuni Pekingini välja. Oli see telekast või mõne reisituttava käest… Kusagilt see mõte igatahes tuli. Siber - midagi kauget, veidi müstilist, tõenäoliselt pooleldi maha jäetut. Nüüdseks on see tehtud. Kui võtta sisse Peterburi ja Moskva, siis kokku veetsime Venemaal kuu aega. Siberi loodus oli ilus, metsad paksud, linnad üldsegi mitte maha jäetud, inimesed täiesti tavalised ja äärmiselt lahked. Venemaal reisimist julgen soovitada! Kokku läbisime oma bussi- ja rongisõitudega umbes 8000 km. See on sama palju, kui sõita autoga Eestist Roomasse ja tagasi. Ja siis uuesti Roomasse. Järgmine peatus - Mongoolia!