Neli aastat ja kaks kuud on möödunud ajast, mil asusin Uus-Meremaa poole teele. Terve see aeg olen elanud teistsugust elu, vähemalt enda kriteeriumite järgi. Pole otseselt kodu, pole kindlat tööd, pole kindlaid kohustusi. Samas, kohustusi pole tegelikult kellelgi. Iga päev otsustame teha neid asju, mida me teeme. Orjariigis me ju ei ela. Esimesed jõulud välismaal - see oli 2012. aasta Austraalias, siis mõtlesin, et tahaks koju. Mäletan, et leidsin ühe inimtühja ranna ookeani ääres ja lebasin seal ning vaatasin pilvi. 2015. aastal olime eesti poistega Uus-Meremaal. Mihkel valmistas meile koduseid jõuluroogasid ning jõime vene viina. Siis väga midagi ei mõelnud. 2016. aastal tuli väike õde Austraaliasse. Koos tema ja teistega jalutasime jõuluöösel keset Brisbane'i kesklinna ja otsisime kohta, kus saaks tantsida. Tantsida ei saanud, aga kebabiputka leidsime. 2017. ja 2018. aastal jõudsin detsembris tagasi Eestisse. Siis käis kõik justkui tuttava plaani järgi. 2012. Austraali