Suvi Eestimaal

Neli aastat ja kaks kuud on möödunud ajast, mil asusin Uus-Meremaa poole teele. Terve see aeg olen elanud teistsugust elu, vähemalt enda kriteeriumite järgi. Pole otseselt kodu, pole kindlat tööd, pole kindlaid kohustusi. Samas, kohustusi pole tegelikult kellelgi. Iga päev otsustame teha neid asju, mida me teeme. Orjariigis me ju ei ela.

Esimesed jõulud välismaal - see oli 2012. aasta Austraalias, siis mõtlesin, et tahaks koju. Mäletan, et leidsin ühe inimtühja ranna ookeani ääres ja lebasin seal ning vaatasin pilvi. 2015. aastal olime eesti poistega Uus-Meremaal. Mihkel valmistas meile koduseid jõuluroogasid ning jõime vene viina. Siis väga midagi ei mõelnud. 2016. aastal tuli väike õde Austraaliasse. Koos tema ja teistega jalutasime jõuluöösel keset Brisbane'i kesklinna ja otsisime kohta, kus saaks tantsida. Tantsida ei saanud, aga kebabiputka leidsime. 2017. ja 2018. aastal jõudsin detsembris tagasi Eestisse. Siis käis kõik justkui tuttava plaani järgi.

2012. Austraalias - jõulukaardi seeria

2012. Austraalia - reisikaaslased. Mackay, Queensland

2015. Uus-Meremaa. Eesti poistega koduseid toite ja Russki Razmer. Hastings, Hawke's Bay

2015. jälle, sõprade punt

2015. jälle, hosteli punt. Sõge möll

2016. Austraalia, Brisbane, Queensland. Omadega välismaal

2016. jälle, 90% inimesi ei tunne.

2017. Eestis - Andrea esimene kogemus lund näha.

2017., jõuluroog, aga seltskonnast pilti pole.

2018., vanaema juures

2019. aastal istun akna ääres, joon kohvi ja vaatan lumiseid puid õues. Eile sadas Canmore'is viimase 5 aasta kõige suurem lumekogus maha. Päeva jooksul kühveldasin 3 korda kõnniteid puhtaks. Õhtul kaevasin autot tund aeg välja, et saaks paremale positsioonile - suure kuuse oksa alla liigutada. Natukenegi varju.

Aknast

Peagi on uus kümme tulemas - 2020. Mäletan enda mõtet, kui 1999. aasta vahetus 2000ndeks. Vahetult enne südaõõd mõtlesin, et "oo, ma elan vist väga erilisel ajal - milleeniumi vahetus". Ja siis kell kukkus ning isa tegi jahipüssist pauku. Meil siis rakette polnud. Rääkides ilutulestikust, siis ma arvan, et see on üks ülehinnatud asi. Mis komme see üldse on? Kust see tulnud on? Üleüldse terve detsembrikuu on huvitav - tähistame jõule, sest kunagi ammu sündis üks laps nimega Jeesus. Riik annab meile vabad päevad. Telekas ütleb, kus on kõige odavam kõige rohkem kingitusi osta. Isegi Malaisias, kus eelmise aasta detsembris olin,  olid igal pool jõulupuud ja -kaunistused üleval, kuigi nad on seal enamjaolt moslemid.  Kombed, traditsioonid - väga põnev teema, ma arvan. Miks me käitume nii nagu me käitume? Mis on meie initsiatiivi alge? On see vaba valik või programmeeritud? Nagu atvut või robot, eksisteerime ja tegutseme vastavalt sisse kirjutatud algoritmidele. Kui hoopis võiks iga päev, olenemata kuupäevast kingitusi saada. Täiesti ootamatult - ootamatu üllatus. Või võiks jõulutulesid ka suvekuude hämaruses nautida. Või võiks pere ja sugulased ükskõik, mis päeval kutsuda sööma verivorste või praekapsast või piparkooke. Ja kingituseks kinkida üksteisele silmavaatamise aega. Kuulamise aega. Suhtlemise aega. Mitte emootikoni kujul, vaid näost näkku. Ahhhh, ei maksa asja keeruliseks ajada. Sissekäidud teed on lihtsam tallata. Sain eile sellele kinnituse, kui läbi lume koju sumpasin ja endale rada tegin.

Linnapilt

Full Narnia

-20ga hommikul tööle jalutades

Septembri lõpust saadik oleme püüdnud siin Canmore'is oma elu korraldada. Rändamise isu oli täis saanud ja hing ihaldas veidi stabiilsust. Liiga palju vabadust, kujutate ette, vabaduse kihk sai otsa. Haha. Kõigepealt tuli leida töökoht, mis pakuks majutust, sest majutust on siin raske leida. Leidsime. Töö oli ühes hotellis, kus koristasime tubasid. Viisakas koht - palk oli parem, kui ühelgi treeneritööl mul Eestis. Seejärel tuli autot otsima hakata. Leidsime. See hakkas muidugi teisel päeval tossama - paistab Kanadale omane teema olevat meie jaoks. Aga okei, praegu sõidab. Kolimisvalmidus garanteeritud, tuli leida oma koht elamiseks. Kommuunielust oli küllalt ja tahtsime midagi, kus asjad käiksid meie reeglite järgi - kodu. Otsisime ja leidsime. Jaanuaris saab kuu täis ning... hea on. Tundub, et paus, mida otsisime, on käes. Käime tööl ja õhtul tuleme koju, teeme süüa ja arutame, kuidas päev läks. Tavaline elu - mõnus. Üks hetk aga tekkis küsimus, et mida ma veel tegema peaks oma ajaga. Ei mäletanud enam, kuidas see tavaline elu käis. Telekat meil ei ole, et saaks diivanil istuda ja vaadata. Arvuti vahtimisest saab ka isu täis. Ahhaaa, hobid, see oleks vist järgmine samm? Elu korraldamine - olin unustanud. Pidevalt ühest kohast teise liikudes käib elu teiste reeglite järgi. Nüüd aga vaikselt kohaneme.

2019. detsember - uus koht, uued sõbrad. Sakslased ja tšiillased ja üksik korealane ja üks eestlane. Canmore, Alberta, Canada.

Hotelli kõrvalt töötan ka jõusaalis, personaaltreeneri ja rühmatreeningute instruktorina. Pilt pühade eelsest Code Red' klassist - tõenäoliselt lähima 5 aasta jooksul saab sellest ülemaailmne trend. Pange tähele. 

2019. on läbi saamas ja arvan, et see on hea vahefiniš teha järeldusi. Mõelda, õppida ja seejärel proovida veidi paremini teha. Olgu see tööl või eraelus. Ja mitte tühjasid uus-aasta lubadusi anda endale või teistele, vaid teha plaan. Eluplaan.

Elan Kanadas. Kanaadalasena end veel ei tunne, õnneks. Haha. Kuigi mõtted peas käivad inglise keeles enamjaolt. Pean siin kirjutamise ajal ÕSi lahti hoidma, haha. Uuel aastal tahaks koju jõuda. Usun, et jõuan ka. Isa ütleb, et puid on lõhkuda. Järelikult tuleb minna. 

Soovin kõigile uueks aastaks häid mõtteid ja kvaliteetset aega!