Ära

Viimased 8 nädalat oleme töötanud põhja New South Walesi ühes farmis. Ette ruttavalt võin öelda, et tulenevalt tingimustest on see ehk minu parim töökoht kõigi nende 3 reisiaasta jooksul. Algselt oli meil plaan põhjas töö leida, kuid lõpuks otsustasime sõita 2000 km allapoole tagasi, sest pakkumine tundus hea. Ja õnneks nii oligi. Esimesed nädalad oli minu ülesandeks farmiomanike aed korrastada, Andrea tegutses majas. Mõlemad - nii maja kui ka aed - on hiiglaslikud, sest noh, farmiomanikud on suht sellised rikkurid. Igatahes, töö oli minu jaoks huvitav. Sain kogemusi, mida varem polnud ja millele ei pööranud nii palju tähelepanu. Lõikasin kasvusid, pügasin hetke, rohisin, väetasin ja kõike muud. Tööpäev oli ka äärmiselt vaba. Ise valisid, millal alustad, kaua töötad ja millal pausid võtad. Lisaks töötasin üksi, mis võimaldas valida oma töörütmi. Vahel olin Caater Tööülesandeid oli erinevaid... ...vahepeal olin näiteks lambakarjus Siis kõplasime 600 hektarit kikerhernepõldu. Austraalia

Ma arvan, et lennujaamades on midagi maagilist, vähemalt minu jaoks. Sa vaatad suurelt tabloolt kõiki neid väljuvaid ja sissetulevaid lende ja mõtled, et maailm on nii väike, nii käeulatuses. Inimesed sagivad ringi, kohvrid käes. Kõik lähevad kuhugi. Varahommik, värske õhk ja soojendav päikesetõus. Silmapiiril mäekünkad. Istun rongijaamas. Pole küll päris lennujaam, aga tunne on sarnane. Sõidame nädalavahetuseks Sydneysse. Mäletan, et keskkooli ajal oli suur asi, kui läksime reede õhtul Tartusse peole. Nüüd on teekond nii umbes 600 km. Aga noh... Austraalia ju. 18. septembril on Tšiili iseseisvuspäev. See tähendab, et tulihingelised ladinaameeriklased tähistavad terve nädalavahetuse. Kusjuures, Sydneys on maailma üks suurimaid välistšiillaste kogukondi. Väga hea on vahelduseks täielikust isolatsioonist ja maaelust tulla linna. Suurlinna. Reede õhtu ja öö. Esimene pidu tähtpäeva tähistamiseks: rahvsulikud söögid, tantsud ja esinejad. Completo, sopaipilla, empanada In-completo...? https: