Ära

Kui meie isolatsiooni-aeg juuni alguses lõppes, siis hakkas tööelu täie kiirusega taas peale. Nüüd on sellest juba 4 kuud möödas ja aeg on ruttu läinud.  Minu töögraafik väga tihe polegi, üldiselt 3-5 päeva nädalas käin Calgarys, lisaks kohalikud kliendid siin, aga pikk sõit (üks ots tund) ja pikad päevad (hetkel ärkan 3.15 ja tagasi umbes 21), võtavad päris palju energiat. Seega otsustasime endale kaks nädalat vabaks küsida. Hea meelega oleks Eestisse tulnud, aga eneseisolatsioon + komplikatsioonid lendudega oleksid liiga riskantsed olnud. Samas pole palju jäänud, märts on lähedal.  Pakitud. Otsustasime suuna võtta Briti Columbiasse, kuna polnud seal varem käinud. Kohalikud lubasid, et on ilus.  Esimene peatus ja lõõgastushetk Valge Luige järve ääres See hetk, kui sa üritad pärast pikka sõitu väikese uinaku teha... ...aga tunned, et keegi teeb sinust pilti. Meil oli kondikava tripi jaoks, aga kuna esimene kämping oli juba nii mõnus, jäime sinna öö kauemaks. Ja kuna metsa sees kämpingu