Kolm kuud tagasi

20. veebruar, viisa lõpuni oli kaks nädalat

Nagu viimase postituse lõpetasin, siis hoolimata uutest ebameeldivatest väljakutsetest, otsustasime lihtsalt elada ja nautida ning leppida sellega, mis elu toob. Andrea käis veel viimaseid päevi tööl, mina olin juba mõnda aega kodus olnud. Kandideerisin erinevatele töödele, aga kuna meie linn - Canmore - on üsna väike (umbes 15000 elanikku), siis lähenesin sellele protsessile igasuguste ootusteta. Vaatasin isegi huvaitavamaid pakkumisi Calgaryst.

Ja siis, 20. veebruaril sain kõne, kus öeldi, et soovitakse minuga intervjuu pidada. Kuna mul ei olnud huvi ilmaasjata energiat raisata, rääkisin kohe alguses ära oma viisasituatsiooni ja kirjeldasin protsessi, kuidas tuleb paberid PPAle esitada, väike tasu maksta jne jne. Ise samal ajal mõeldes, et miks peaks tundamatu inimene mind üldse palkama ja kogu selle tüütu protsessi läbi tegema.

Ühest intervjuust sai kaks ning viimaks öeldi, et soovivad minuga koostööd jätkata. U s k u m a t u. 

4. märts

Olin hommikul oma tööpäeva lõpetanud, võtsin Andrea peale ning alustasime sõitu USA piiri äärde. Meeldetuletuseks siis, et kui Kanadas tahta oma viisat uuendada või tingimusi muuta, siis tuleb riigist välja minna ja uuesti tagasi sisse tulla. 

2019. aastal tegime me Toronto lähedal Niagaaras samasuguse ettevõtmise läbi. Mäletatavasti oli too protsess üle mõistuse stressirohke, kuna tundsime, et piirivalvurid tegid meile liiga ning lõppude lõpuks raiskasime palju raha ennenägemata kulutustele. 

Viietunnist autosõitu saatis ärevus. Isegi eelmisel öösel ei saanud korralikult magada. Olime kõik paberid valmis seadnud ning mitu korda üle kontrollinud ja valmis piirivalvuriga sõnasõjaks.  

Läks hoopis teisiti. Nii USA kui ka Kanada piiril koheldi meid äärmiselt lugupidavalt ning saime uued viisad paari tunniga kätte. M i l l i n e pingelangus!

Samal ajal oli meil talv veel täies hoos

...ja lumme võinuks lausa uppuda

Uus töö

Minu ametinimetuseks sai fitnessitreener ning hakkasin andma rühmatunde ühes vastavatud stuudios. Kõik paraku 100% lihtsalt ei läinud - nimelt oli minu uus töökoht Calgarys, see tähendab 110 km kaugusel, umbes tund aega sõitu. Lisaks, hommikused klassid algasid 5.45 ning seega pidin juba 3 aeg ärkama. Tööd vastu võttes tegin kalkuleeritud otsuse, et olen nõus selle panuse tegema, et saaksime siin aasta aega viisapikendust. Samuti ei tahtnud me tol hetkel Canmore'ist suurlinna betoonseinte vahele kolida, sest mägede ja muu looduse lähedus oli lihtsalt väärt jäämist.

Meie Facebooki lehekülg on siin - F45 Royal Oak.

Treenerite tiim

Lisaks ilusale maastikule võib keset linna hõlpsasti kohtata ka erinevaid loomi.

12. märts

Mul oli vaba päev. Ärkasin hommikul ja tundsin end kuidagi veidralt. Ei meenunud, et oleks külma saanud, aga palavikutunne võttis jõuetuks. Ohtra sidruni ja ingveri tarbimine piisavalt ei turgutanud ning otsustasin töö juurde helistada ja küsida järgmise päeva vabaks. Kuna olin alles piiri peal käinud ja koroona oli jõudsasti levimas, ei tahtnud kedagi ohtu panna. Mine tea. Järgmine päev helistasid nad tagasi ja ütlesid, et ma end kaks nädalat isoleeriksin ja tööle ei tuleks. Enesetunne mul paremaks läinud ei olnud...