Tartu-Peterburi

Viis kuud Eestis möödus kiiresti. Ja oligi aeg jälle minna.

Uffizi Firezes ja Vatikani Muuseum on ühed maailma kuulsaimad kunstimuuseumid. Pärast mitmete tundide veetmist seal meie talvise Itaalia reisi ajal otsustasin, et kogemus on käes ja sellest piisab – mina rohkem kalleid pileteid ei osta ja kunstimuuseumisse pole vaja enam minna. See mõte meenus mulle, kui olin otsapidi juba Ermitaažis sees – Sankt Peterburi au ja uhkus. Õnneks pilet polnud nii kallis, kui Itaalias. Odavamgi, kui meie ERM. Äpipoest allalaetud 4-dollariline audiogiid oli aga suureks abiks. Kui igal maalil, skulptuuril ja ruumil on ikka lugu juures, teeb see kogu elamuse veidi isiklikumaks ja arusaadavamaks.

Ermitaaž

Ja selle kuldne sisu

Muuseumitesse peaksid üldiselt sattuma sellised huvi tundvad või... mõistlikumad inimesed, eks? Väga mitmetel kordadel olen tõdenud hoopis vastupidist. On üks teatud rass, paraku enamikel juhtudel, kes justkui loomastub seda valge inimese kunsti vaadates. Nad liiguvad karjas, igal välguga fotoaparaat kaelas. Äärmiselt osavad on nad sisse-välja liikumises (nagu korvpallis lõike sooritamine) – kiirelt eksponaadi ette, pilt, pilt kirjeldusest, ja minema. Samaga vastavad kõik need 10-30 isendit (s.o tavaline grupisuurus). Halvasti läheb, kui sa peaksid ise samal ajal selle eksponaadi ees püüdma keskenduda, mõtiskleda ja endamisi arutada, et kus need erinevad pintslitõmbed on ja millist on raskem teha jne jne. Sellisel juhul oled põhimõtteliselt vaenlane, sest sa ju blokeerid nende ülesvõtte. Nad persetavad sulle selga ja väikeste puusanõksudega puksivsd sind eemale. Kui sa nende poole kurja näoga vaatama hakkad, siis kõigepealt pimestud kaameravälgust ja seejärel kuuled juba eemalduvat “sorii, sorii”. Aga ehk peabki seda muuseumivärki kiiresti tegema. Kui Ermitaažis iga eksponaadi juures veeta 1 minut, pidavat kogu näituse läbikäimine võtma 11 aastat.

Linna odavaim söökla, kus kõik asjad saab mõnekümne rublaga

Peterburi on üks vägev linn. Kuidas ma seda varem ei teadnud?! Arhitektuuriliselt ma arvan, et vähemalt sama võimas kui nt Rooma. Ja kõigest 7 tunni bussisõidu kaugusel Tartust. Linn on ilus, kõndides jõuab igale poole ja inimesed on lahked. Naeratavad iga kord, kui nendega vene keelt purssida.

Üks kirjeldus kontaktist kohalikega: tegin ühel hommikul hosteli ees turnikatel trenni ja tuleb üks vend lisaks. Esimese asjana tuli ta minu juurde kätlema, et tere, minu nimi on see ja see ja meeldiv tutvuda jne. Tuli teine vend ja sama teema. Nad omavahel samuti. Ja kui minema läksid, siis jälle – käppa ja head päeva. Olin sellisest väärikast käitumisest üllatunud. Meil eestlastel on justkui teisiti. Võimaliku kontakti vältimiseks ikka pilk maha ja tegeleme oma asjadega edasi. Mis?

Kokkuvõttes jäin meie esimese peatuspaigaga väga rahule. Julgen soovitada kõigile, kes pole veel käinud. Rahalises mõttes väga taskukohane linn (v.a viisa riiki sisenemiseks).

Pärast kolme ööd hakkasime Moskva poole minema