Ära

Pärast paari ööd Mongoolia kaootilises pealinnas Ulaanbaataris istusime bussi peale ja asusime teele. Hosteli juhataja ütles, et meil veab - sihtkohani on enamus teed asfaldi all, tuleb sujuv sõit. Meil olid piletid ette ostetud, viimase minuti inimestel nähtavasti mitte. Nende jaoks pandi kaks taburetti pingiridade vahele. Meie olime ainsad, kes turvavööd peale tõmbasid ning nii algas meie 12 tunnine sõit. Asfalt kattiski enamuse meie teekonnast, kuid sujuvusest oli asi kaugel – tee oli hullem kui Valga-Riia. Lõppes aga seegi ning peagi keerasime kruusateele. Mongoolias on teed üldse pigem uus leiutis. Rohkem võiks kutsuda neid lihtsalt sisse tallatud radadeks. Nimelt on läbi ajaloo olnud mongolid rändkarjakasvatajad, linnastumist ja põllumajandust on olnud vähe. Ka praegusel ajal on nende 3 miljonilisest elanikkonnast umbes miljon nomaadid, miljon ja pool elavad pealinnas. Mongoolias on maa kõigi oma – ka turisti – ja see tähendab põhimõtteliselt, et oma telgi võib igale poole püsti ...

Siberia ala algab Uurali mäestikuga läänest ning Arktilise ookeaniga põhjast, lõppeb Vaikse ookeaniga idas ning mägedega Kesk-Kasashtanis ja Mongoolia ning Hiina piiriga. Kui Siber oleks iseseisev riik, siis oleks ta maailma suurim. Ma ei mäletagi, kust ma kunagi kuulsin sellest võimalusest, et rongiga saab sõita läbi Siberi kuni Pekingini välja. Oli see telekast või mõne reisituttava käest… Kusagilt see mõte igatahes tuli. Siber - midagi kauget, veidi müstilist, tõenäoliselt pooleldi maha jäetut. Nüüdseks on see tehtud. Kui võtta sisse Peterburi ja Moskva, siis kokku veetsime Venemaal kuu aega. Siberi loodus oli ilus, metsad paksud, linnad üldsegi mitte maha jäetud, inimesed täiesti tavalised ja äärmiselt lahked. Venemaal reisimist julgen soovitada! Kokku läbisime oma bussi- ja rongisõitudega umbes 8000 km. See on sama palju, kui sõita autoga Eestist Roomasse ja tagasi. Ja siis uuesti Roomasse. Järgmine peatus - Mongoolia!

Istusime oma hostelis ühes Baikali äärses linnas, valmis õhtust sööma, kui äkki pööras naaberlauas üks vanem naisterahvas ümber ja küsis, et kas me Arshanis oleme käinud. Me polnud sellest kohast kuulnudki. Pärast lühikest vestlust saime teada, et see on üks väike küla 3 tunni bussisõidu kaugusel. Otsisime seejärel ise lisainfot ning otsustasimegi oma plaanid ümber teha. Kui kohalik nõu annab, tuleb seda kuulata! Just nemad teavad parimaid kohti. Arshani küla (u 2500 inimest) asub Sayani mäeaheliku kõrval. See on küll turistide seas populaarne, aga pigem nädalavahetustel ja just kohalike, st Vene turistide seas. Välismaalasi nägime vähe. See annab Arshanile sellise teatud autentse õhustiku. Mitte midagi läänelikult üle paisutatut: muru on niitmata, vene maamad kõnnivad ringi rätt peas, ühes jalas kummik ja teises kaloss, lehmad uitavad tänavatel ning poe ees ja Volgat võib juhtida ainult trussikute väel. Mäed olid nii kõrged, et püüdsid pilved kinni Kohalike komme austada metsavaime Mõ...

Aitab linnadest ja müüridest ja kirikutest. Nii palju on kirikuid… Istusime maaliinibussi ja sõitsime Baikali äärde. Baikali järv on maailma suurim mageveekogu ja sügavaim järv (1600m!). Jõudsime väikesesse Listvjanka külasse, kus pidi algama meie matk läbi Siberi metsade ja üle kõrgete kaljude kuni järveni välja. Tühjal külatänaval, enne metsa jõudmist, ootas üks väike poisipõnn oma koeraga. Meid nähes tuli kohe lähemale, käsi pikaks ja “andke kommi”. Eks ta oli ära õppinud, et tema tänavalt lähevad turistid metsa ja neil on alati snäkid kaasas. Ega ta meid rahule ei jätnud, käis oma sadakond meetrit järel. Meil kommi polnud. Vene aednikud Kohalike “Vene aednikega” käisid kaasas parmud. Sellised mõnusad pöidla suurused. Andrea küsis, et ei tea, miks need mesilased meie ümber tiirutavad. Seletasin, et ei, need on parmud – umbes nagu suured kärbsed, ainult hammustavad. Mis asja, hammustavad kärbsed?! Õnneks oli meil Austraaliast kaasas tugevat putukatõrjet, mis maodki eemale peletaks. A...