Arshan

Istusime oma hostelis ühes Baikali äärses linnas, valmis õhtust sööma, kui äkki pööras naaberlauas üks vanem naisterahvas ümber ja küsis, et kas me Arshanis oleme käinud. Me polnud sellest kohast kuulnudki. Pärast lühikest vestlust saime teada, et see on üks väike küla 3 tunni bussisõidu kaugusel.

Otsisime seejärel ise lisainfot ning otsustasimegi oma plaanid ümber teha. Kui kohalik nõu annab, tuleb seda kuulata! Just nemad teavad parimaid kohti.

Arshani küla (u 2500 inimest) asub Sayani mäeaheliku kõrval. See on küll turistide seas populaarne, aga pigem nädalavahetustel ja just kohalike, st Vene turistide seas. Välismaalasi nägime vähe. See annab Arshanile sellise teatud autentse õhustiku. Mitte midagi läänelikult üle paisutatut: muru on niitmata, vene maamad kõnnivad ringi rätt peas, ühes jalas kummik ja teises kaloss, lehmad uitavad tänavatel ning poe ees ja Volgat võib juhtida ainult trussikute väel.

Mäed olid nii kõrged, et püüdsid pilved kinni

Kohalike komme austada metsavaime

Mõned aastad tagasi oli Arshanis suur üleujutus. Vihm murendas ka mäeaheliku küljest lahti kive ning järgnes hiiglaslik muda- ja kivilaviin, mille tagajärjed olid sellised...

Need kivid veereseid alla praktiliselt mäe tipust

Maja seinalt on näha, kui kõrgele mudalaviin ulatus

Ja kus on mägi, sinna tuleb ka ronida. Meie sihtpunkt

Leidsime endale sõbra, kes tahtis meiega aega veeta, et turiste tundma õppida ja inkat harjutada

Lõpp paistab

...ja 3000 m vallutatud

Pead pilvedes, aga jalad maas

Restoranis sõime hiiglaslikke pelmeene ja tseburekke

Meie uus sõber Elviira kutsus meid viimasel päeval enda juurde õhtusöögile. Koos õega olid nad valmistanud meile kohalikke toitusid: vareenikud, kalasalat, kohupiim, kompott, õunakooki jm.