Karu

Olime sõitnud vähem kui pool tundi oma linnakesest välja, kusagil metsade vahel juba, kui järsku jooksis hiiglaslik must karu üle tee. Selle aasta esimene.

Olime otsustanud koroona-saaga lõpetada ühe väljasõiduga - läksime telkima. Või noh, mitte päris telkima, sest telki meil ei ole, vaid autos on voodi ja madrats. Aga põhimõtteliselt. Võiksime ka mini haagissuvilaks kutsuda oma pere mahtuniversiaali tegelikult. Äärmiselt mini. 

Meie kämpingusait - veidi kruusane, aga vähemalt linnast eemal. 

Karutõrjevahendid ehk asjad, mida iga inimene siinkandis kaasas kannab, kui läheb kodust veidi kaugemale jalutama. 

Praeguseks oleme koroonapuhkuse järgselt juba kuu aega töö-elu elanud. Rütmivahetus oli vaevaline ning võttis aega, et uuesti ära harjuda. Andrea töötab Canmore'is ja mina sõidan 3-5 korda nädalas Calgarysse. Tunni-ajane sõit polegi väga tüütu. Kuulan oma krõbisevat raadiot (sest mäed segavad signaali) ja varahommikuti naudin mägede ja preeria üleminekukohas päikesetõusu. 

Loen praegu üht raamatut - "The Obesity Code", dr Fungilt. See räägib, kuidas Põhja-Ameerika ülekaalulisuse pandeema tekkis ja kuidas põhimõtteliselt riik selles süüdi on. Samuti, miks dieedid ei tööta ja miks trenn ei ole esmane vahend kaalukaotamiseks. Vastuolulised mõtted, mis on teadusega toetatud. Äärmiselt põnev, soovitan. 

___________________________________________________________________________________

Üle tee jooksnud karu me pildile kahjuks ei saanud. See sekund kulus vaid silmadega imestamiseks. Kui järgmine päev väikese ringiga kodu poole tagasi hakkasime sõitma, märkasime aga tee ääres üllatust.

Puhkus linnast ja kaks karu - väljasõit kindlasti korda läinud!