2020 ja arengud

Stress. 

Mõnel on tööstress. Mõnel on sotsiaalne stress. Mõni on stressis, sest Õnne 13es läks keegi lahku. Mõnel on stress, sest Aafrikas lapsed nälgivad või maailmas on liiga palju inimesi. Ma arvan, et olenemata sellest, kas põhjus on isiklik või laiem, tunneb igaüks stressi üsna sarnaselt. Mentaalne pinge, emotsioonid on madalal, pea on paks ja meel on kurb. Mõtlesin hiljuti, et pole vahet, mis töö sul on või milline on ülemus või kas kolleegid on tõprad. Või mis riigis sa elad või mis viisa sul on. Või kui palju sa raha teenid. Lõppude lõpuks taandub kõik sellele, kuidas sa oled võimeline nende olukordadega tegelema. Kui karastatud on su karakter ja kui tugev on su iseloom leidmaks lahendusi.

Leidsin end mõtlemast neid mõtteid paar nädalat tagasi, kui mu tööandja oli mulle öelnud, et nad ei saa mind viisaga aidata. 

• Kiire tagataust: mul oli kokkulepe oma jõusaali tööandjaga, et nad aitavad mind järgmise viisaga. Nimelt oli mul vaja, et nad mu töölepingu Piirivalveametis registreerivad, et saaksin järgmise viisa ning saaksime ühe aasta veel Kanadas olla - stabiilsus, millest olime unistanud. 

Ja juba tööintervjuul tegin kohe selgeks, et uue aasta alguses selline asi ette tuleb ning nad olid nõus. Viimaste kuude jooksul kinnitasin seda infot nendega ja endiselt öeldi mulle jah. Kuni nüüd siis paar nädalat tagasi, mil järsku muudeti meelt ja ka põhjust ei öeldud. Ise samal ajal kinnitades, et nad olid mu tööga rahul ning põhjus pole personaalne, vaid äriline.

Kõik see polekski nii halb olnud, aga meil oli juba plaan valmis järgmiseks aastaks. Plaan oma järgmiste unistuste jaoks veidi raha säästa (st järgmine samm pärast Kanadat, Eestisse tulek jne), lisaks korteri rendileping ja üleüldine stabiilsus. Nüüd oleme olukorras, kus võib-olla tuleb vähem kui kuu aja pärast minema minna. Uude riiki, uuesti kõik algusest.

Lihtne on mõtlema hakata, et kuradi Kanada, aasta aega igasugu jamasid olnud selle riigiga, kuid see poleks väga tervislik, ma arvan. Pärast esialgset nördimust ja kurbust otsustasime, et ei maksa "vastuvoolu ujuda". Läheb, kuidas läheb. Võib-olla ei peagi me siin kauem olema ja võib-olla on järgmine samm hoopis parem. Iga katsumus on maskeeritud võimalus, tuleb lihtsalt ära kasutada.

Ühesõnaga, praeguseks olema taas meelerahu leidnud, naudime siin iga hetke olenemata, kui kauaks saame jääda ja teeme, mis veel teha annab. Ühel nädalavahetusel käisime Banffis ühel talvefestivalil, kus saime proovida peaaegu kõiki Kanadale "omaseid" tegevusi. :)

Hoki - loomulikult

Fat biking ehk paksrattasõit

Ja siis ürginstinktide treenmine

Lisaks suur ragulka, ei tea miks...

Väike video ka!

Vahepeal põikasin tagasi ka vanade hobide juurde. Ütleme nii, et Kanadas kohtunik olla on palju inimlikum kui Eestis. Nii pealtvaatajad, mängijad kui ka treenerid paistavad tsiviliseeritumad olevat.

Meie Korea sõber külas. Nõusid pesemas.