Kanada väljakutsed



Juuni esimeste nädalate jooksul vaatasime pileteid Eestisse. Mõte järve ääres peesitamisest ja grillimisest tundus parim lahendus. Liiga palju asju oli selleks ajaks valesti läinud. See oli pärast kolme kuud.

1. Kanada viisa
Kui Austraalia viisa saab igaüks, siis Kanadas on teisiti. Nimelt tuleb saata enda sooviavaldus ning seejärel oodata, kas osutud valituks. Ootamine võib võtta nädalast kuni aastani. Ja kui kvoot saab täis, siis ei saagi viisat.

Minul õnnestus eelmine aasta kutse saada, Andreal aga mitte. Seega panime endale eesmärgiks, et ootame kuni 3 kuud ja siis otsustame. 

2. Korter
Läksime esimest potentsiaalset elamiskohta vaatama ning nägime, et uksest väljas ootavad inimesed rivis. Lähemale jõudes saime aru, et see on korteri järjekord. Võtsime imestunud nägudega sappa ning jäime ootama. Peagi saadeti meile ka avaldus, mis tuli ära täita - eelmised rentnikud, töökoht, laenuvõlad, keskmine sissetulek jne jne jne. Mitmed lahtrid jäid tühjaks ning kui lõpuks omanikku nägime, saime aru, et suurt lootust pole. 

Mõne päevaga langetasime oma ootused päris enda kohast toa üürimisele. Pärast nädalat mööda Torontot ringi sõitmist olime juba lootust kaotamas, aga seejärel paistis õnne naeratavat - saime kaubale ühe toa rentimisega.

Kaks nädalat pidime eelmiste elanike lahkumist ootama ja saimegi sisse kolida. Hetkeks saime rahu ja korteris olev kutsa tegi samuti meele rõõmsaks.


Kolmandal päeval istusime maha ja otsustasime, et siin me kauem elada ei saa. Omanik - brasiillannast füürer - ei lasknud kuidagi elada. Kümned reeglid ja käitumisnormid, iga kord, kui toauksest välja läksime, oli tal midagi öelda. Imestasime endamisi, kuidas me esmaskohtumisel kellestki nii valed järeldused tegime. Pärast pikka vaidlust ja poolteist kuud hiljem, olime taas elukohata.

Ja lahkumiseks oli tegelikult ka teine põhjus. Elasime nn Väike-Jamaica linnaosas. Tänavapilt oli bobmarleylik ning kui mina päeval tööl käisin, siis Andrea aknast vaatas, kuidas mehed keset kõike suht vabalt narkotsi müüvad. Ja mingil hetkel see koht enam ei tundunud turvaline.

3. Töö
Kui pärast esimest intervjuud sain kõne, et minuga soovitakse leping sõlmida, olin õnne tipul. Peagi aga, samaaegselt korterijamaga, hakkasid ka seal probleemid ette tulema. Esimeseks olid kliendid. Omanikud nimelt arvasid, et kuna asukoht on keset moe- ja meelelahutussektorit, siis inimesed lihtsalt hakkavad uksest sisse jooksma. Seda aga ei juhtunud. Kuna kliente oli vähe, siis oli ka tunde lubatust vähem. 

Seejärel hakkasin mõistma, et mänedžer ja omanik on väga vähe teadlikud inimesest, anatoomiast, füsioloogiast ja treeningutest üldse. Eesmärk oli raha (mis on arusaadav - äri ikkagi) ja "ägedate" fitnessi trendidega kaasaminek. Tahaks ju loota, et treenerid, kes manipuleerivad teiste tervisega, on oma ala professionaalid. Mingil hetkel sain aru, et ma ei taha enam sellises kaootilises ja ebapädevas õhkkonnas töötada. Mul on üks sõber, kes rääkis, et lahkus kunagi ühelt tööpostilt selle tõttu, et talle ei meeldinud ülemuste suhtumine. Olen püüdnud teadlikult seda mõtet jälgida ning mitte enam nii palju eestlase kombel kõike "ära kannatada". Seda sai Aussis ja NZs tehtud küll.

4. Elukallidus
Toronto on üks äärmiselt kallis linn. Näiteks, selle toa eest keset getot maksime 750 eurot kuus. Ja asukoht polnud isegi kesklinna lähedal - minu töö juurde kulus umbes 45 minutit metrooga. Ühekordne bussi- või metroopilet maksab 2.2 ja kuupilet 103 eurot. Autokindlustus, olenevalt varastamise populaarsusest ja mootori suurusest, on 130-270 eurot kuus. Võrdluseks, miinimum tunnipalk on naeruväärne 9.55€ - maksud. 

5. Viisajamad jätkuvad
Kolmas kuu sai läbi ning Andrea viisat veel polnud. Raha kulus ja no kaua sa ikka niisama passid... Õnneks leidsime võimaluse, kuidas läbi minu erialase kvalifikatsiooni saame talle tööloa taotleda. Kogusime posu toetavaid dokumente ning olime valmis avaldust sisse andma. Kogu see protsess on omaette seiklus...

Nimelt on 2 varianti. Esimene, saadad andmed postiga ning 3 kuud hiljem saad vastuse. See ei pruugi alati positiivne vastus olla ja seega ei saanud me kuidagi nii kaua oodata.

Teine, kiirem võimalus oli riigipiir ületada ja siis tagasi Kanadasse tulla. Lähim võimalus selleks oli Niagara Fallsis - sealt viis sild USAsse. Sõitsime sinna, rentisime majutuse ning olime valmis hommikul vara minema - kontor pidi avatama kell 8. Meie jõudsime kohale kell 7 ning juba nägime pikka järjekorda. Okei, läksime üle silla, küsisime USA poolelt ühe paberi ja tagasi Kanadasse (kogu kõndimine võttis aega umbes 40 minutit). Jõudnud Kanada piirivalvuri juurde, öeldi meile, et sorry, kohad on täis, proovige hiljem uuesti. "Mis mõttes hiljem?" "No ma ei tea, pärastlõunal." Mida p...

Okei, istusime piirikontrolli äärde maha ja ootasime. Lisaks meile oli seal veel teisi sama eesmärgiga inimesi. Umbes 12 ajal võtsime siis jälle käigu ette USAsse. Jõudsime tagasi ja piirivalvur küsib: "Kas te tegite kindlaks, et praegu võetakse avaldusi vastu?" Meie: "No ise te ütlesite, et pärast lõunat". Küsis raadiosaatjast üle ja jäime jälle pika ninga - "proovige õhtul uuesti". Mida p...

Saime aru, et viimase bussi peale ei jõua ning õnneks leidsime uue majutuskoha. Pärast tervet päeva päikese käes higistamist oli hea õhukonditsioneeriga toas maha istuda ja üks korralik dušš võtta. Kella 22 aeg helistasin piirivalvesse ja küsisin, et kas praegu saab - SAAB. Panime jooksuga jälle USAsse (see oli kolmas kord) ning jõudsime tagasi - meid võeti vastu.

Okei, läksime piirivalvesse sisse ja ootasime. Kell oli palju ja olime päevast väsinud. Aga töölubasid ei saa niisama. Tuleb esitada igasugu pabereid ja dokumente ning piirivalvureid nö veenda. Meie eeltöö oli tehtud 100%iliselt - ei saanud lubada läbikukkumist - aga piirivalvuriga ei vedanud. Mitte kuidagi ei tahtnud ta meid uskuda ning pärast poolteist tundi saime eitava vastuse. Ega politseiga liiga palju vaielda ei saa... Vaikides kõndisime tagasi oma Airbnb'sse.

Niagaara USA silla pealt

Pole viisat, pole korterit, rahavarud hakkasid lõppema. Vaatasime pileteid Eestisse ja mõtlesime odava Läti napsu peale... Mis me Eestis peale hakkame?!

Pärast mitut peatäit und ja teiste ränduritega konsulteerimist, kellel oli kogemusi sarnaste asjadega, otsustasime, et proovime ühe korra veel. Kuigi meil olid kõik paberid ja dokumendid olemas, otsisime edasi. Saatsime kirju eelmistele tööandjatele NZs ja Aussis, otsisime igasugu tšekke jms, mis tõendaks, et me oleme koos olnud ja elanud ja töötanud. Pärast 2 nädalat Torontos ühest majutuskohast teise jooksmist, sõitsime jälle Niagaara poole.

6. Teine katse
Plaan oli minna hommikul kell 5, et võtta järjekorda, et kui kell 8 kontor avatakse, siis kindlasti sisse saaksime. Äratasin Andrea üles ja kui udu silmist kadudnud oli, siis...

EI ole võimalik...

Andread oli eelmine päev hammustanud mingi putukas. Hommikuks oli silm paistes. Piiri äärde minemise asemel tellisime takso ja sõitsime EMOsse. 


Rääkides rahast, siis EMO vastuvõtt - see tavaline nagu meil Eestis - 2 tundi ootamist, 5 minutit arsti audientsi ja retsepti saamist, maksis 655 eurot. HAAAAAAAAAH! See on see koht, kus reisikindlustus mitmekordselt ära tasub.

Päeva veetsime hotellitoas ja pidime oma majutust taas pikendama. Järgmine hommik tundis Andrea end õnneks paremini ning taas kell 5, läksime lõpuks piiri äärde. Nagu mainisin, siis kontor avatakse kell 8, aga hoolimata sellest, et läksime 3 tundi varem, olime järjekorras seitsmendad. 

8 tundi hiljem väljusime piirivalvest tööloaga. Kogu protsess läks vaidlusteta ning tegime järelduse, et esimesel korral saime lihtsalt halva piirivalvuri. Sihi võtsime pitsarestorani ja kohaliku pruuliga võttis kergendustunne lausa jalust nõrgaks.
_________________________________________________________________________________

Kes siiamaani on viitsinud lugeda, siis I'm impressed! Paraku sellega veel lugu ei lõppe :D

7. Autoost
Selgeks sai, et nüüdsest saame mõlemad Kanadas töötada ning teiseks, et Torontosse me jääda ei taha. Kallis, liiga suur, kaootiline, inetu ja räpane linn. Andsin töö juures 2-nädalase teatise ning selle aja jooksul pidime auto ostma. Plaan oli sõita kuhugi järve äärde ning nädal või paar lihtsalt lõõgastuda, raamatuid lugeda ja ujuda. Seda kõike linnakärast eemal.

Kasutatud auto ost on jällegi omaette ettevõtmine, eriti siis, kui sa pole mehaanik. Käisime mööda linna ringi (ja tuleb mainida, et iga sõit on 1-2 tundi, sest... Toronto on suur) teisel nädalal leidsime viimaks sobiva. Maksime deposiidi sisse ning 4 päeva pärast pidime auto ülevaatusega tagasi saama. Meel hea ja järgmiseks sammuks tuli kindlustus leida.

Vot selline rsk! Pontiac Montana 2009. 7-kohaline - küll sinna on hea taha madratsikoht ehitada ja siis seigelda!

Järgmine hommik hakkasingi siis helistama erinevatele kindlustusseltsidele, et võtta pakkumised. Esimesed 10 vastavad, et rahvusvahelise autoloaga inimesi nad ei kindlusta. No mis mõttes? See on ju rahvusvaheline...!!! Järgmised 10 annavad sama vastuse. Okou...

Ja nii oligi - meie eeltöö oli olnud poolik. Kindlustuse saamiseks peavad olema kohalikud load. ENNEKUULMATU! Austraalias ja NZs ei huvitanud näiteks kedagi. Neile ütlesin seal, et mul 11 aastat load olnud, mingit dokumenti ei esitanud selle kohta, ja sain kuumakse väiksemaks. 

Okei, järgmine võimalus - kuidas saada kohalikud load? Saime teada, et mõned riigid saavad üle kahe aastase staaži puhul vahetada load Ontario omade vastu. Jaaaaaaa Eesti nende hulka ei kuulu.

Järgmine võimalus - saan kohalikud load, kui teen ära kirjaliku ja liikluseksami. Liikluseksam... Jälle? Hakkasingi usinalt õhtul teste lahendama (ma päriselt tegin seda).

Järgmine päev läksime ARKi - pärast arkilikku ootamist (umbes tund), läksin enesekindlalt jutule, et näed, tahan load ümber vahetada. Aa ei saa? Okei, ma teen siis eksami ära. Kas mul staaži kohta dokument on? Lubade taha oli kirjutatud, et 2008-ndast aastast - pole piisav. Okei, konsulaadist vaja paber - see võtab 2 nädalat. Esimene võimalus liikluseksamiks on 6 nädala pärast. 

...

Minge metsa.

Naljakas on see, et liikluseksam tuleb teha oma autoga. AGA KUIDAS MUL SAAB AUTO OLLA, KUI KEEGI MIND EI KINDLUSTA!!! Ja kindlustuseta sõita ei tohi.

Pead norus kõndisime automüüja poole. Polnud muud teha, kui kõik ära rääkida ja öelda, et me ei saa autoostuga edasi minna. Deposiidist olime juba loobunud. Teadsime, et tal pole mingit põhjust seda tagasi maksta. 

Õnneks oli mees mõistlik ja maksis suurema osa rahast tagasi. Autota. Tööta. Korterita. Õnneks tekitas see väikse vabaduse tunde. Võisime lihtsalt minna kuhugi ja uuesti alustada. Ja nii tegimegi.





Kommentaarid