Oo Kanada, mis oled sa

Neljapäeva hommikul vaatasin lennupiletite hindasid Eestisse. Eelolevast päevast olenes, kas peame oma seikluse pooleli jätma või mitte. Kanada on seni olnud kõige suuremaid väljakutseid pakkuv riik. Aga alustan algusest.

_________________________________________________________________________________

5. märts

Kanada lennukist

Vaade uue kodu aknast

Kohale jõudnult tervitas mind talv. Väljas oli -14 ja hirmus tuuline. Tänavatel jalutades märkasin esimese suurema erinevusena võrreldes Eesti ja muu maailmaga liikluses olevaid autosid. Vähemalt poolel elanikkonnast paistsid olevat suured Dodge'i, GMC ja Cheberolet' maasturid. Võimsate mootorite pärast muret ei tunta, sest kütuse hind on meie rahas umbes ainult 86 senti. 

Kõndisin ja vaatlesin inimesi, poekette ja filmidest tuntud kaubamärke. Mõtlesin, et päris äge - olen Põhja-Ameerikas ja mul on võimalus siin elada ja töötada. 

Esimesed nädalad, enne Andrea saabumist, tegelesingi peamiselt kohanemise ja töö otsimisega. Selleks ajaks olin töötu olnud juba poolteist aastat ja oli aeg uuesti alustada. Veetsin päevi arvutis infot otsides ja oma resümeed täiendades vastavalt sellele, kuidas Kanada tööandjad on harjunud. Kohandasin saatekirja igale töökohale kandideerides. Lõpuks olin kandideerinud 40le ametikohale ja sellest kutsuti mind 4 intervjuule. Esimene kõne tuli tegelikult juba teisel päeval, aga nagu bäkkeriaegadest õpitud, siis miski pole kindel enne, kui esimene palk on käes. Seega otsisin agaralt edasi.

Hall varakevad

Selle sama teise-päeva-kõnega läkski lõpuks õnneks ja asusin fitnessi treeneri ametikohale - viimaks erialane töö! Kõiksugu farmi- ja muud bäkkeritööd on äraütlemata ägedad ja need on andnud mulle nii palju kogemusi ja õpetusi, aga tundsin, et on aeg uueks väljakutseks - töötada välisriigis ja oma erialal. 

Kui töö oli leitud, tuli hakata otsima stabiilset elukohta. Poolteist kuud olime elanud erinevates AirBnb'des ja see on äge, sest näeb palju erinevaid inimesi, aga samas ka veidi tüütu... sest näeb palju erinevaid inimesi. 

Esimesed nädalad pidin rongiga sõitma 2 tundi, et jõuda tööle ja 2 tundi, et saada tagasi. Hommikuti kiirustasin koos rahvamassiga metroos treppidest üles ja alla. Kingaklõbin betoonpõrandal meenutas natukene lehmakarja kappamist, keda Uus-Meremaal lüpisjaama ajasin. Õhtuti tagasi tulles, väsinud tööpäevast, tukkusin rongiistmel koos teistega.

Kesklinn

...ja hinnasildiga luik.

Toronto on suur linn - elanike arvu poolest pea 2 Eestit. Tänavapilt on kirju. Üks vanaproua teadis öelda, et siin linnas räägitakse 101 keelt. Ühesugused tavaliselt grupeeruvad ja seega on meil siin Väike-India ja Väike-Portugal ja Väike-Itaalia, Hiinalinn ja Kreekalinn, kuhugi piirkondadesse on kogunenud venelased ja armeenlased ja pakistaanlased. Kaardi pealt nägin üht Eesti kirikutki. Elu suurlinnas käib kiiresti ja kaotasin end igapäevategevustesse vist ära - ei jõudnud blogilehtegi lahti võtta. Eelnevad aastad olid mind õpetanud rahulikult kõndima, aga siin pidin kiiresti ümber õppima. "Lillede nuustamiseks" ei leidnud aega.