Laos

Meie kodutöö nägi ette Laoses veeta vähemalt kaks nädalat. Planeerides püüame arvestada, mis võiks olla lühim aeg teatud kohas viibimiseks ja siis jätamae alati ruumi muutusteks. Kui mõni koht näiteks väga meeldib, siis lubame endal seal kauem olla. Lõppkuupäevata ja fikseeritud ajata reisimine annab vabastava tunde. Igatahes, kolmanda päeva õhtuks otsustasime, et siin riigis me kauem olla ei taha. 

Kõik algas üsna sujuvalt. Ületasime maapiiri Taimaaga vist vähem kui tunniga. Seejärel bussijaama jõudes saime teada, et meie transport sihtkohta oli lahkunud 5 minutit tagasi. Informatsioonilauast öeldi, et järgmine buss on 8 tunni pärast. Esimene vale.

Aasias reisimine on üks suur olelusvõitlus. Seda juhul, kui reisida nii nagu meie - see tähendab ise, mitte paketireisiga. Valge inimesena oled sa kohalikele kui kõndiv rahakott. Ja rahahaigus on kahjuks laialt levinud. 

Pärast mõningast uurimistööd ja pisukest õnne saime teada, et külas on ka teine bussijaam. Tund aega hiljem ja alustasime sõitu.

Aasia-riikides on turistidele tehtud igasugu transpordivahendid nö mugavustega: konditsioneer, vähem peatusi, õigus oma kohale, vahel ka turvavöö ja wc. Odavam variant on liikuda nagu kohalikud, kus konditsioneeriks on lahtine aken (vahel uks), peatus on seal, kus keegi tee ääres käe üles tõstab, turvavöö asemel oled sa tihedalt kinni teiste reisijate (või nende kompsude või kanapuuri) vahel ja wc on seal, kus põõsa juures buss parasjagu peatud. Aga meile meeldib nii. Niimoodi näed, kuidas inimesed tegelikult elavad ja räägivad ja omi asju ajavad. Reisifirmade poolt korraldatud turismikohtades on seda autentsust vähem. Seal saad lihtsalt mingisuguse "etenduse" osaliseks.

Seega, esimene bussijaam pakkus neid nö turistedele mõeldud VIP busse, tahtmata meile öelda, et teises bussijaamas saab odavama variandiga minna. 

Teisel päeval rentisime jalgrattad ja läksime Luang Namtha küla ümbrust avastama: mäed, riisipõllud, üks mudane veekosk ja lao inimesed (laolased?) oma tegemistes.

Järgmisel päeval ootas meid 9-tunnine, aga kõigest 300 kilomeetrit pikk sõit riigi kultuuripealinna - Luang Prabangi. Ma olen vist mõned korrad nalja teinud Läti teede kehva kvaliteedi üle, aga nüüd pean oma sõnad tagasi võtma. Laosega ei anna võrreldagi. Auk oli augus kinni, mägede tõttu väänles tee vahetpidamata. Vasakpoolne liiklus oli aeg-ajalt paremal, keskel või hoopis tagurpidi. Suuremal masinal on alati õigus.

Teadsime, et sõit kujuneb väljakutseks ning seekord otsustasime maksta veidi rohkem, et endal elu kergemaks teha. Ootasime peatuses, pagas juba bussi katusele kinnitatud, kui 5 minutit enne sõidu algust ulatas bussijuht mulle telefoni. Teisel pool hakati mulle siis inglise keeles rääkima, et näed, maru jama, mingi sild on katki ja buss ei pääse linnani. Tuleb piletile veidi juurde maksta, et sealt teise transpordiga edasi minna. Ps, oma bussipileti olime ostnud külalistemajast, kus mingit sellist probleemi ei mainitud. Teine skeem raha saada.

Saatsime telefoni-mehe kuradile ja ütlesime, et ei maksa midagi. Siis pakkusid meile raha tagasi. Kuna olime uues kohas juba majutuse broneerinud, jäima pärast mõningast vaidlemist ikkagi nõusse.

8 tundi hiljem jõudsime katkise sillani. Harakatena olid meie juures igasugu transpordipakkujad. Siit 2 järgmist skeemi:

1) Rolleri-mehed pakkusid odavamat varianti, et viivad 20 km linnani ära.

2) Mees väikebussiga pakkus veidi kallimat. Sealjuures enne bussisõidu algust olime kokku leppinud väiksemas hinnas. Vastuseks öeldi, et oleks meid 10 (meid oli 6), siis oleks odavam. Kolmas vale.

Nõustusime bussijuhiga, sest sõita seljakott seljas motika tagaistmel ja kiivrita 20 km tundus veidi hirmutav. Kõigepealt pidime üle katkise silla kõndima (kuhu oli umbes kilomeeter minna), kus saime aru, et motikaga poleks sealt kuidagi üle saanud. EHK SIIS: need motikavennad oleks meid lihtsalt sinna silla otsa jätnud ja raha olnuks läinud.

Küsisime uue bussijuhi käest, et kuhu ta meid viib ja vastas, et hosteli juurde. Istusime siis bussi, sõitsime veidi ja peatusime. Tee ääres oli üks pere, kelle meie sohver otsustas peale korjata. Järsku oli 10-kohalises bussis 15 inimest. Okei, sõitsime veel veidi ja peatusime jälle. Bussijuht väljus, avas ukse ja tuli meie käest raha küsima. Saatsime ta pikalt ja röögatasime, et hakka sõitma. Selle linna jaoks plaani koostades olin nimelt internetist lugenud, et bussijaam on linnast veidi väljas ja linna jõudmiseks tuleks taas uus transport võtta. Tõenäoliselt üritas bussijuht meile järgmist skeemi mängida: maksame raha, tema peatab bussijaamas (mitte hosteli juures) ja siis oleme meie jälle pika ninaga.

Oma sõitu jälgisime kaardi pealt. Kui olime meie hostelist lähedalt mööda minemas, siis küsisime, et miks ta ei peatu. Vastas, et viime kõigepealt pere ära. Viisime pere ära. Seejärel veel kaks kohalikku... Sõitsime edasi ja nägime jälle, et läheme meie teeotsast mööda (tal polnud plaaniski meid hosteli juurde viia). Lasime tal seejärel lihtsalt tänava ääres peatuda ja korjasime oma kompsud. Selleks ajaks oli meil hing juba täis ja andsime talle väiksema summa (see tähendab selle, mis pidi olema siis, kui bussis on üle 10 inimese - ehk siis koos perega oli meid kokku 15).

Vaidlus keset tänavat kujunes äärmiselt lärmakaks, tulid teised inimesedki ligi vaatama, mis toimub. Bussijuht vehkis kätega ja tahtis meid silla juurde tagasi viia. Andrea sai ka lõpuks vihaseks ja lasi oma latiina-kire välja (lõunaameeriklastega ei maksa jamada...). Ja lõpuks me lihtsalt kõndisime minema, jättes papi meile järele karjuma. Päev oli olnud pikk.

Õhtune lõõgastus pärast väsitavad päeva - kohalik pruul.

Järgmised paar päeva veetsime enamuse ajast hostelis. Polnud mingit tahtmist nende inimestega tegeleda. Vahepeal tekitas meie esimene peatuskoht draama maksmisega ja olime sunnitud ööbimiskohta vahetama. See oli viimane piisk meie jaoks ja siis ostsime juba lennupiletid välja.

Tuttav lipp?

Päikeseloojang kuuvaleguses. Vähemalt selline oli pildi idee...

Mis aitas "rasked" ajad üle elada, oli hommikusöök hostelis (hinna sees!).

Pidime mõned päevad oma lendu ootama. Viimasel päeval läksime ühe kose juurde, mis oli selle reisi tipphetk.

Looduspargis nägime ka karusid!

Laos on looduse poolest sarnane Põhja-Taiga: mäed, rohelus ja riisipõllud. Samas on igal pool liiga palju prügi ja inimesed käivad ringi mossis nägudega. Naeratavad vaid siis, kui on variant, et sa nendelt midagi ostad.

Selleks ajaks olime Aasias veetnud juba üle nelja kuu. Nõustusime, et see oli esimene selline pikemat sorti negatiivne kogemus. Kui lugeda reisiblogisid nende riikide kohta, siis inimestel juhtub selliseid asju pidevalt. Käib elamuse juurde. :)