Bali

Üks hommik tunnen nagu, et miski raputab. Virgusin ja taipasin hetkega - kurat, maavärin! Kell oli 3. Äratasin Andrea ja lendasin püsti. Seni, kuni pimedas toas unesegasena riideid otsisin, oli kõik juba läbi. 

Bali naabersaarel oli hiljuti suuremat sorti maavärin. Meid kimbutas "vaid" 6.4 magnituudiline. Algajale, ehk minule, hirmus, aga kui Andrea oma emale sellest rääkis, siis ta naeris. Tšiillased nimelt on professionaalid sel alal. Neil registreeritakse seismilist aktiivsust igapäevaselt (liialdamata).

Balil oleme veetnud peaaegu kuu. Oleks vist kauemgi, aga viisa saab läbi. Siin on hea olla kuidagi, rahulik. Turiste on päris palju, hoolimata madalhooajast, aga see on ka maailma populaarseim saar külastamiseks. Põhjusega. Kohalikud inimesed on siin soojemad, naeratavad. Ja mitte ainult siis, kui nad midagi müüa tahavad. Niisama ka.

Üürisime endale toa külalistemajas - ensuite mingi 40 ruutmeetri ja basseiniga. Okei, viimane on küll ühiskasutatav. Ja seda kõike odavamalt kui oli meie Tartu korter - Aasia võlud. Toas jooksevad küll gekod mööda seinu ringi ja termiidid söövad voodit, aga hoolimata nendest väikestest nüanssidest - nagu mainitud, Aasia võlud - oleme eluoluga väga rahul. Söömas käime kohalikus kohvikus, kus praad ja pannkook maksavad 2.3 eurot. 

Oma päevad sisustame intensiivselt joogaga (ma pole kunagi varem nii hästi paindunud) ja enese harimisega. Kuna vaatamisväärustest sai eelmiste riikidega mõneks ajaks villand, siis tuleb tunnistada, et siin Ubudis olen kõndinud peaaegu ainult marsruudil kodu-pood-trenn. 

Bali naised on hästi kangekaelsed. Nimelt kannavad nad igasugu asju oma pea peal. Läksin ühel hommikul trenni ja nägin, kuidas üks naisterahvas labidaga kruusa 20 liitrisesse ämbrisse ajab. Seejärel viskas selle ämbri pea kohale ja läks. Kui õhtul tagasi tulin, oli kruusahunnik peaaegu kadunud. Mu majaomanik rääkis mulle, kuidas kohalikud naised on hästi sitked. Kui selgitust küsisin, siis ta vastas, et on tavaks, et naised ärkavad vara, teevad kõik majatööd ära, lisaks söök ja lapsed ja siis lähevad tööle. Mehed ärkavad hiljem, suitsetavad, joovad kohvi ja lähevad tööle. Aga võib-olla pole see ainult Balil nii.

Majaomanik on meil hästi tore. Nimelt kutsus ta meid kaasa ühele tseremooniale ja pakkus meile vastavat rõivastust ka, et me paremini sisse sulanduks. Kuna me olime ainsad välismaalsed seal, siis kahtlustan, et väga hästi see siiski ei õnnestunud...

Sünnipäeva puhul sain majaomanike käest ikebana

Oma marsruudi kohapealt natukene liialdasin enne. Ühel korral käisime riisipõldude vahel jalutamas ka.

Ega kui puu otsast banaani saab, siis kõht tühjaks ei lähe.

...või põllu pealt riisi.

Õhtuks oleme broneerinud endale lennuki ja liigume edasi uuele saarele. Järgmist riiki võib kutsuda vist isegi Kõikide Saarte Kuningriigiks. Rändurielu jätkub.