Mongoolia

Pärast paari ööd Mongoolia kaootilises pealinnas Ulaanbaataris istusime bussi peale ja asusime teele. Hosteli juhataja ütles, et meil veab - sihtkohani on enamus teed asfaldi all, tuleb sujuv sõit. Meil olid piletid ette ostetud, viimase minuti inimestel nähtavasti mitte. Nende jaoks pandi kaks taburetti pingiridade vahele. Meie olime ainsad, kes turvavööd peale tõmbasid ning nii algas meie 12 tunnine sõit.

Asfalt kattiski enamuse meie teekonnast, kuid sujuvusest oli asi kaugel – tee oli hullem kui Valga-Riia. Lõppes aga seegi ning peagi keerasime kruusateele. Mongoolias on teed üldse pigem uus leiutis. Rohkem võiks kutsuda neid lihtsalt sisse tallatud radadeks. Nimelt on läbi ajaloo olnud mongolid rändkarjakasvatajad, linnastumist ja põllumajandust on olnud vähe. Ka praegusel ajal on nende 3 miljonilisest elanikkonnast umbes miljon nomaadid, miljon ja pool elavad pealinnas. Mongoolias on maa kõigi oma – ka turisti – ja see tähendab põhimõtteliselt, et oma telgi võib igale poole püsti panna. Nii need nomaadid ka teevad. Ainult nendel on telgi asemel ger ehk yurt. Kui loomakari on ümberringi muru ära söönud, siis pakivad oma hurtsiku kokku ja liiguvad järgmise koha peale.

Geri ehitus: sõrestik

Aluskate

Soojusisolatsioon ehk lambavill

Ja lõpptulemus

Sisemus

Kui meie buss ühel hetkel kruusateelt heinamaale keeras, olime kõigest natukene üllatunud. Viimased 50 km sõitsimegi üle aasade ja küngaste oma täiesti tavalise maanteebussiga. 12 tunniga me kohale ei jõudnud, sest ühel hetkel jäime kinni. Maa oli vihma tõttu märg ja mudane. Pärast tunde lükkamist ja raja tegemist, olime edenenud vaid mõnisada meetrit ning bussijuht otsustas, et tuleb loobuda. Kell oli juba 2 öösel selleks ajaks.

Mongoolia reisi jaoks planeerisime midagi uut. Otsustasime vabatahtliku töö kasuks ühes järveäärses kämpingukohas. 3 nädalat hiljem ja järeldasime, et otsus oli igati õige. Päevast päeva kohalikega jagades saab paremini aimu nende olemusest, mõtetest ja tegudest. See kultuur siin on meie tavapärasest läänemaailma omast vägagi erinev. Kolm korda päevas sõime jakiliha. Köögivilju lisati toitudele vähe, puuvilju ei näinudki. Iga toidukorra kõrvale juuakse teed. Soolaga. Okei, sellega ma harjusin isegi ära. Veidi karmim variant on koos piimaga. Ehk siis: kuum piim, vesi, sool ja natukene õli sekka. Juuli keskel oli neil rahvuspüha, mille puhuks toodi lammas, mis läks kohe potti ja lõkkele. Esimest korda elus pproovisin lamba neerusid, kopse ja maksa. Pidavat olema parimad osad. Järgmiseks lõunaks oli lambapeasupp, aga kuna meil oli vaba, siis ütlesime, et läheme naaberkülla poodi. Pidupäeval joodi kõrvale fermenteeritud hobusepiima (ehk siis seisnud piim, mis on paar kraadi alkoholi endale sisse käärinud). See oli isegi üllatavalt hea.

Tähtpäeva tuli loomulikult käesurumise võistlusega tähistada, Mongoolia moodi - kahvlitega

Saime uue sõbranna

Laagrist kilomeetri kaugusel oli üks vana vulkaan, mis olla kunagi kõik ümberringsed mäed välja pursamud

Elasime lihtsas toas, kus oli üks pistik ja muud midagi. Kraanikauss ka, aga kraanita. Vett tõime ämbritega jõest ning sellega pesime nii ennast kui ka riideid. Loodus ümberringi oli muidagi ääretult ilus. Mäed, vana vulkaan, muru ning lambad ja kitsed ja jakid ja hobused igalpool ringi luusimas.

Riidepesu

Meie kämping kõrgelt mäe otsast

Jakid

Mongoolias reisimise suurim võlu on minu arust see, et sa võid valida just endale kõige meelepärasema koha, panna oma telgi püsti ja lihtsalt nautida vabadust ning loodust. Inimasustus on üks hõredamaid maailmas ja seega on palju ruumi. Ilma poolest on siin aastas üle 250 päikselise päeva, mis tähendab, et suur ja selge tähine taevas koos langevate tähtedega on pea igaks ööks kindlustatud. Siin on mägesid, vulkaane, järvesid, lund, aga ka hiiglaslik kõrbeala.

Inimtegevus on aga jätnud siin riigis tugeva negatiivse jälje. Nomaadide elustiil võib olla küll vabadust täis, aga keegi pole neile õpetanud, kuidas prügiga käituda. Juba Venemaalt bussiga siia sõites märkasime, kuidas kõik teeäärsed aasad ja mäekünkad on plastpudeleid täis. Inimesed, kombed ja tavad on teistsugused. Nii meelelt kui ka tegudelt tunduvad nad üsna lihtsad. Kohtasime üht saksa meest, kes on siin üle 20 aasta elanud ja kes rääkis, kuidas mongoollastel puudub abstraktne mõtlemine ja manageerimisoskus. Ja seda sellepärat, er rändkarjakasvatajana pole selllised oskused välja arenenud. Maa ise oli nende “mänadžer”. Ka oma töökohas täheldasime hiljem sellist tendentsi. Puudus meie maailmale teadaolev efektiivsus ja soov aega kokku hoida. Pidev mökutamine ja siis viimasel minutil rapsimine. Organiseerimise ja delegeerimise võime on minimaalne.

Pealinnast rääkides, siis Ulaanbaatar on üks kole linn. Kaootiline, null esteetilist planeerimist ja räpane. Nõukaaegsed poolenisti lagunenud paneelmajad teevad pildi äärmiselt halliks. Maja maja otsa. Kõik on justkui kokku surutud. Chinggis Khani impeeriumi hiilgusest on järel vaid riismed.

Sellegipoolest jäin reisiga rahule. Mul oli võimalus seda kõike teistsugust näha ja kogeda. Inimesed on enamasti lahked ja abivalmid. Tänaval küll jõllitavad süüdimatult, mõttemaailm on läbinisti šovinitslik, söögilauas krooksuvad ja söövad nii, et terve suu on õline, aga siiski lahked.

Usun, et igale kombele ja teguviisiel on oma põhjendus. Pelgalt neli nädalat on vähe, et siin kõike mõistma saada. Aga nüüd on aeg edasi liikuda. :)

Lõpetuseks üks laul.