Ma ei tea, mis värk on, aga juba kolmandat korda ärkan rongis hommikul kahe-kolme vahel üles. Peatuseni on veel tund, aga no vapsee: väljas sajab lund võilillede vahele. Pole veel Siberisse jõudnudki. Mu 10-kilone pagas talvejopet küll ära ei mahutanud. Leian kotist eile ostetud Burger Kingi kanaburgeri ja naudin vaadet.
Ja siis sõidab mingi rong mööda, viis tanki käru peal.
Kaasanist jätkasime rongisõitu. Kõigepealt jõudsime Jekaterinburgi, siis Omski ja pärast 3 ööd-päeva astusime maha Astana jaamas – meie väike kõrvalepõige.
 |
| Umbes 3300 km rongisõitu |
Kasashtan on maailma suuruselt 9. riik, elanikke 17 miljonit. Nimi “kazakh” tähendab tõlkes uitama või rändama (“wander”), -stan tähendab “maad”. Seega kokku tuleb pigem selline romantiline – “land of the wanderers” ehk “rändajate maa”
Miks nooremad inimesed Eestis Kasashtani teavad, on muidugi Borati filmi pärast. Siin riigis aga seda väga hästi vastu ei võetud ning oli mingil hetkel isegi keelatud, seega Borati imitatsioone loomulikult tegema ei hakanud. Ja eks reaalsus on sellel filmil peaaegu null seost Kasashtaniga :D Naljakas oli meenutada ikkagi ja vaikselt omaette muheleda.
Astana on maailma kõige noorem pealinn – alates 97ndast aastast. See on nö planeeritud linn nagu näiteks ka Canberra ja Brasilia. Vastav asulapaik on siis valitud enamasti soodsa asukoha pärast. Linna vanus ja selle tehislik ülesehitus annab Astanale teatud imidži – tihti nimetatakse seda oma hoonestuse pärast futuristlikuks linnaks.
 |
| Nende eelmiste kodu vist |
 |
| Esimese hosteli kardinad... |
 |
| Tavaline korterelamu |
 |
| Suhkrutükk |
 |
| Stiilinäide kesklinnast |
 |
| Kohalik mošee. Paremal keskel on näha üks telk. Sealt sai osta janu kustatmiseks hobuse- ja kaamlipiima. |
 |
| Palun - see on ostukeskus |
 |
| Veel näide korterelamust. |
 |
| Lisaks mitmetele Astanle omistatud nimedele, kutsutakse seda veel ka Tulede Linnaks. |
 |
| Baitereki monument |
 |
| Ostukeskus muutus päikeseloojangul hoopis lillaks |
 |
| Astana “White House” |
Astanasse jõudnult olime olnud reisil juba kaks nädalat. Olen ka varasemalt tundnud, et just pärast seda perioodi hakkab väsimus peale tulema. Seega otsustasime teha pikema pausi - kokku nädala. Kasashtani otsustasime tulla sellepärast, et läbi Vnemaa rongiga sõites oli see ühes punktis nö lihtne kõrvalepõige (lisaks ka Borat). Kuna siin riigis turismisektor alles areneb, konkurents on väike ja infrastruktuur kehv, mis omakorda viib kõrgemate hindadeni, siis otsustasime oma peatuse jätta vaid pealinna. Kuigi nii palju, kui ma lugenud olen, siis looduslikku ilu Kasashtanis peaks jätkuma.
Reis Omskist Astanasse oli omaette seiklus. Venemaa rongid on suhteliselt mugavad. Meie rahvusvahelist liiklusvahendit haldas aga Kasashtan. Arvan, et too rong valmis juba umbes 30. aastatel. Lumi asendus aegamööda 26 kraadise kuumaga. Kitsastes vagunites polnud õhuringlusest juttugi. Küpsesime vaikselt nagu hautis potis. Minu naaberkoikul (voodiks seda ei nimetaks) magas vanemaealine daam, kes uinudes enam nii daam ei olnud, vaid lõrises nagu mingi... praam? Lisaks keset ööd küsimusi esitavad kahe riigi piirivalvurid, kes kumbki inkat ei rääkinud. Okei, point on selles, et tagasiminekuks otsustasime, et enam hullemaks minna ei saa ja valime hoopis bussireisi, mis maksis 30$ vähem. Kuna olime end vaimselt ette valmistanud, siis kõige raskem polnudki. Olime ainsad välismaalased 50 inimese hulgas, teised kasakid või venelased.
 |
| Vetsu- ja hommikusöögipeatus enne piiri |
Kommentaarid
Postita kommentaar