Minu Austraalia

Viimasest viiest aastast olen pea kolm veetnud välismaal. Peagi peagi on lõppemas minu Austraalia reis. Siin riigis olen oma tööviisad nüüd ära kasutanud, nagu ka Uus-Meremaal. Tagasi tulemiseks peaks end residendiks taotlema või midagi sarnast... Aga praegu arvan, et seda pole vaja. Kaks aastat oli piisav.

Reisides juhtuvad asjad kuidagi kiiremini. Vahepeal mõtlen tagasi eelmisele kuule ja tundub nagu see olnuks nii ammu. See on vast sellepärast, et pidevalt on uued situatsioonid, inimesed, väljakutsed jne. Rutiini on üldiselt vähe. Ma arvan, et sain siit Austraaliast põnevaid kogemusi. Reisin kohtades, kuhu esimesel korral ei jõudnud, aga mõnde paika külastasin ka uuesti. Selline hea nostalgia. Igale poole muidugi ei jõudnud. Lääne-Austraalia ja Tasmaania jäid avastamata, millest on ehk veidi kahju, aga samas see riik on hiiglaslik ja vahel on vähem rohkem. Pealegi, võimalusi tuleb veel kui väga tahta. Sellegi poolest on mul tunne, et õppisin Austraaliat tundma, seda mentaliteeti ja mõttemaailma siin. Veetsin palju aega kohalike inimestega, käisime neil külas ja einestasime koos, lisaks pikad vestlused ning koos töötamine. Ma arvan, et see kõik võimaldab nüüd mul paremini Austraaliat mõista.

Ka töökogemused olid uued ja huvitavad. Isiklikus plaanis pakkusid need mulle kindlasti erinevaid mentaalseid ja füüsilisi väljakutseid, mida arvan, et inimesena tuleb elus kasuks. Kõik töökohad on olnud ka geograafilises mõttes põnevates kohtades. Ploomifarmis kogesin esimest korda, kui suured võivad eramaad olla siin Austraalias. 2000 hektarit ilmekat loodust laius meie maja ümber, lisaks loomad ja linnud ning muidugi ka erinevad putukad. Teemajas töötades kogesin põliselanike kommuuni rõõme ja valusid, lisaks sain osa väikelinnaelust. Puuvillafarmis mõistsin, et 2000 hektarit pole midagi - see farm oli poole suurem. Eurambeen oli sarnane eelmisele, aga seal kogesime, kuidas rikkad farmiomanikud elavad - töötasime otse nende all ja käisime läbi vabadel hetkedel. Ja viimane - Takarakka - asus otse rahvuspargi keskel. Mäed, kanjonid, jõgi - lummav.

Lummav sõit päikeseloojanguga, kui äkki...

...neid ei hirmuta miski.

10000 nahkhiirt, kes meil maja juures elasid.

Meie konteinerkodu

Matk meie ürgses rahvuspargis

70 meetrit taevani

Ninjaharjutused

Minu viimane hommikujooks Takarakka mägistel teedel.

Pärast Takarakat sõitsime Moreesse öelle külla tema tegemisi kontrollima. Ja kuidas oleks ometi parem tasuta om autost lahti saada, kui...

Lennuki peale jõudmiseks pidime muidugi Sydneysse sõitma. Saime mõista, kuidas eelkõige ootamatused ja mitte liiga põhjalik planeerimine võib olla väga energi-, aja- ja ka rahakulukas. Õnneks avastasime puhtjuhuslikult, et samal õhtul oli ooperimaja juures Jack Johnsoni kontsert.

Nüüd oleme juba rõõmsalt Melbourne'is. Kahe tunni pärast lahkume Austraaliast.

Selline oli minu Austraalia.