Farmeri tunne tuleb peale

Nii kasvab puuvill: meie sokid ja särgid, teksad ja trussikud (PS ühe paari teksade jaoks kulub 1 kilo puuvilla). Korjamise hooaeg on täies jõus. Hommikust õhtuni möllame kombainide ja traktoritega, et saaks selle farmi äri alus üles korjatud. Puuvill on tegelikult puu nagu võiks ka nimest järeldada. Farmides kasvatatakse seda ainult üks aasta, sest siis on toodang kõige suurem. Pärast korjamist niidetakse maha ja kõik uuesti järgmisel aastal.

Vaimu värskendamiseks tegime kuu alguses nädalase pausi töölt. Käisime ranniku ääres ja nädalavahetusel ühel joogafestivalil. Nimelt oli mul juba kaua olnud huvi ühest sellisest üritusest osa võtta, et end jooga jm sarnase teemaga lähemalt kurssi viia ja oma arvamus kujundada. Üldjoontes jäin rahule. Ägedad workshopid ja kontserdid. Inimesed olid ka sellised omapärased- Maa-armastajad, veganid ja orgaanilise eluviisi pooldajad. Paljajalu ja karvaste kaenlaalustega. Nii naised kui ka mehed. Igatahes, huvitav kogemus.

Samal nädalal möllas Austraalia kirde osas tsüklon. Kuna meie olime sellest nii kaugel, ei tulnud mõttessegi, et võiksime tuulest-vihmast mõjutatud saada. Läks aga teisiti. Juba ranniku poole sõites jäime ebareaalselt tugeva vihma kätte. Järgmisel päeval olime tõusuvee tõttu ühes väikeses linnas kinni. Meie ja paljud teised st. Pääsesime minema alles kolmanda päeva pärastlõunal ja ka siis alles pärast tundi ummikus istumist.

Ühel õhtul käisin jooksmas, oli juba hämar. Ja nagu maal ikka, on tee peal igasugu oksi jms. Jooksen-jooksen ja silmanurgast näen, et üks oks justkui siputab mu ees. Jõuan lähemale ja u poole meetri kaugsel vaatan, et kurat, uss rsk! Adrenaliin laadis hüppeliigese koheselt täis ja suutsin väsimuse hetkega ületada ning graatsilise (vähemalt enda arust) hüppega üle mao lennata. Kiikasin üle õla tagasi, tema siputas seal rahulikult edasi, ning jätkasin jooksmisega. Madu olen kokku juba 3 korda näinud, elusast peast. Ühest tegin pildi ka.