Lõpuks... San Pedro 1. osa

Kuna tehnika ja teadus ei lase mul tervet posti hõlpsasti üles panna, olen sunnitud selle tegema mitmes osas. Jaa, läks

"Last night I dreamed of San Pedro..." Okei, okei, ma tean küll, et Madonna laulis ühest teisest SanPedrost.

San Pedro on 5000 elanikuga turismilinn keset Atacama kõrbe Tšiili põhjaosas, Boliivia ja Argentiina piiri lähedal. Linna eripärakas on ka selle kõrgus merepinnast, mis on keskmiselt 2400 meetrit. Bussiga lennujaamast järjest kõrgemale tõustes tundsin, kuidas enesetunne on kuidagi imelik ning nii mõnelgi päeval kogesin peavalu. Õnneks Ibuprofen aitas kehvast enesetundest vabaneda. Ja kuna õhurõhk on sellel kõrgusel väiksem, siis vahel pani ka kõndimine, rääkimata kiirematest liigutustest, hingeleama.

Ööbimispaigaks oli meil Altos de Quitari hostel, kus üürisime endale koha telgis. Kuna turiste on palju, siis majutuskohtade hinnad on suhteliselt kõrged. Ka telkimine maksis ainuüksi 25 dollarit öö kohta.

5-päevane San Pedro külastus möödus minu jaoks tavapärasest reisimisest veidi erinevalt. Nimelt otsustasime enda päevad täita giidide juhitud ekspeditsioonidega.