Cambooya

Päikesetõus, kantrihõnguline Elvise muusika raadios, diisli aroomidega rikastatud, muidu värske hommikune õhk, kängurud põllul hüppamas… ops, üks jäi peaaegu kängururaudade ette – minu tavaline hommik siin Cambooya puuvillafarmis. Jah, jälle farmis. Pikad tööpäevad lõõskava kuumuse all. Vähestes autodes või traktorites töötab konditsioneer. Ainult nendes uuemates, mida mulle veel ei usaldata. Võrreldes paari nädala taguse 45+ temperatuuriga on siiski ilm veidi inimlikumaks taandunud – tavaliselt 35 kraadi ümber. Ja minu mentaliteet on olnud alati, et inimorganism suudab peaaegu kõigega harjuda, nii et miks ei peaks ka sellise kuumaga siis hakkama saama. Pealegi, kõik kohalikud ju suudavad, ega ma kehvem pole!

Peaaegu kuu on siin möödas. Tööúlesanded on olnud mitmekesised ja muudavad need 12 tunnised päevad kergemaks. Farm ise on üle 4000 hektari suur, seega palju on ringi sõitmist. Ülemused-kolleegid on ka sõbralikud, aga see võib olla alguse värk ka. Esimene palk on samuti juba kontol. See on oluline, sest nagu mulle meeldib siin bäkkeri elus mõelda, et enne pole miski kindel nende töödega, kui raha käes.

Elukoht on keset farmi. Maja mitmete tubade ja ühisköögiga – umbes nagu ühikaelu. Ainult, et pidude ja ülikooli teemade asemel räägitakse farmist. Ja puuvillast. Ja teisi taga. Lisaks bäkkeritele on siin ka mõned vanemad olijad, mis muudab seltskonda kirjumaks. Naljakas on see, kuidas paljude inimestega koos elades on selgesti näha erinev arusaam korra hoidmisest. Lihtne oleks järeldusi teha riigiti ja öelda, et kohalikud on räpased ja sakslased ja asiaadid… aga lõppeks taandub see ikkagi kodusele kasvatusele ja antud indiviidile. Kogu selle aja jooksul väga paljude erinevate inimestega koos elades on aga selge järeldus see, et kasvõi köögis enda nõude pesemine pärast söömist, pindade pühkimine ja kasutatud asjade ärapanek on kaugeltki rohkem kui iseenesest mõistetav arusaam. Kombekoolitusele vaja saata kõik rsk.

Õhtuti käin taskulambiga hoolikalt ette ja kõrvale vaadates vetsus ja köögis. Maod pidid siin aeg-ajalt ringi liikuma. Mina pole ühtegi veel elusast peast näinud. Boss lõi ühe pruuni mao maha üks päev ja näitas mulle. See peaks olema teine kõige mürgisem madu maailmas. Üldiselt seda Austraalias teha ei tohi – madusid tappa – aga too tuli talle majale liiga lähedale, sõi kanamunad ära ja ajas naist aasal taga, nii et oli vaja kõrvaldada. Ilusad elukad iseenesest. Väga salapärased.

Lõpule sai ka minu üksi reisimise etapp. Uue töö jaoks otsustasime jälle Andreaga jõud ühendada. Käes on juba märtsi keskpaik. Eesti suvi pole kaugel. 3 kuud veel ja tahaks kodu külastada. Naljakas, selleks ajaks on juba peaaegu aasta möödas. Aeg tõttab.

Minu vaba aeg. Goondiwindi majakaaslase käest ostsin kahe pitsa ja ühe jäätisekarbi eest (liialdamata) 95 kg rauda.

Tänapäeva perepilt

Meie maja

Meie autod

Vanapoiss ikka sõidab

Farmis on meil suured veehoidlad, mis sobivad hästi ka ujumiseks. Lisaks kaldalt leitud juhuslik veelaud ja poolik tiritamm.

Farmi peahoone

...ja töövahendid

Kontorist traktorisse

Kookaburra - mu lemmik lind Austraalias ja tema laul https://youtu.be/UXA0-YAoo9Q

Ja järjekordne päev on õhtusse jõudnud

Järgmises episoodis: puuvill - kas taim või puu või hoopis muu?, mitu kilo puuvilla kulub paari teksade valmistamiseks, kuidas joostes tuleb tähelepanu säilitada, kindlasti ei tule ühtegi intervjuud, minu kassid, tormituuled, ühislaulmine, ja võib olla ka muud. Külma närvi ja... Head ööd!