Minu poolteist kuud Goondiwindis

3. jaanuaril saabusin sellesse 6000 elanikuga väikelinna, Queenslandi ja New South Walesi piiril. Linna sisenedes tundsin, kuidas esmamulje on kuidagi õdus – laiad tänavad, mitte liiga suur hoonestus ja muidugi spordiväljakud, mida kohe nägin.

Minu uueks ametiks pidi saama klienditeenindaja roll ühes väikeses roadhouse’is. Ehk siis teenindusjaamas. Ehk siis pood-tanklas. Töökoht ise asus linnast 15 minuti kaugusel, Boggabilla nimelise küla äärealal. Põhimõtteliselt “keset mitte midagi”. Boggabillas on vaid 500 inimest ja aborigeenide osakaal on siin üle 50%i. Töökuulutuses pakuti nädalas suhteliselt vähe tunde, aga mõistliku palga juures. Mõtlesin, et ongi hea pikkade ja väsitavate farmitööde vahele midagi teistsugust teha. Ja mis oli kõige olulisem, selline elukorralduse vorm tõotas jätta palju aega ja energiat oma asjadega tegelemiseks.

Minu töökoht

Rentisin endale toa ühes eramajas, majakaaslasteks kaks kohalikku kutti. Kusjuures üks neist oli samuti siin Austraalias midagi kehakultuuri sarnast õppinud ning seega oli huvitav temaga vestelda ja võrrelda kogemusi. Koheselt tegin endale raamatukogukaardi, et oleks, millega aega sisustada. Jõe ääres on jooksurada ja lisaks leidsin endale ideaalse erinevate atribuutidega trennipaiga vabas õhus.

Minu kodu

Minu uus sõber

Minu trenniplats

Ja pärast trenni saab vahepeal päikeseloojangut venitamise juurde nautida

Töö oli ka mõnus. Mingisugust erilist pinget pole, selline rahulik kulgemine. Teed oma kohustuslikud asjad vahetuse ajal ära ja kõik on sinuga rahul. Igapäevaselt pakub väljakutset siin kohelike ja läbisõitjatega vestlemine. See inglise keel, mis nende maalähedaste inimeste kasutada on, on kaugel sellest, mida meile keskkoolis õpetatakse. Aga ongi hea, saab selle koha pealt edasi areneda.

Jaanauris-veebruaris on olnud üle Austraalia suur kuumalaine. Meil siin on konstantselt 39-45, öösel 25+. Ole, kus tahad, pääsu pole. Kui konditsioneeriga elutoast välja astud, saad justkui kuumaõhu seinaga vastu nägu. Ja kui mõni päev on temperatuur langenud sinna 30-32 peale, siis mõtled, et oh kui hea jahe. Kuum on ka äikesetorme aeg-ajalt loonud. Õhtuhämarases on hea mõnus pikset jälgida kusagil kaugel horisondil – nagu mingisugune kõrgema klassi ilutulestik.

Ja külmaveekraanist tuleb sooja vett.

Jagan üht videot, millele hiljuti peale sattusin. Mõtlemisainet. Tänapäeva orjandusest.
http://www.ewao.com/a/the-lie-we-live-in-everybody-should-watch-and-share-this-video-im-speechless-spread-it/

Pärast 6 nädalat on aeg edasi liikuda. Olge mõnusad :)