Ära

Istusime oma hostelis ühes Baikali äärses linnas, valmis õhtust sööma, kui äkki pööras naaberlauas üks vanem naisterahvas ümber ja küsis, et kas me Arshanis oleme käinud. Me polnud sellest kohast kuulnudki. Pärast lühikest vestlust saime teada, et see on üks väike küla 3 tunni bussisõidu kaugusel. Otsisime seejärel ise lisainfot ning otsustasimegi oma plaanid ümber teha. Kui kohalik nõu annab, tuleb seda kuulata! Just nemad teavad parimaid kohti. Arshani küla (u 2500 inimest) asub Sayani mäeaheliku kõrval. See on küll turistide seas populaarne, aga pigem nädalavahetustel ja just kohalike, st Vene turistide seas. Välismaalasi nägime vähe. See annab Arshanile sellise teatud autentse õhustiku. Mitte midagi läänelikult üle paisutatut: muru on niitmata, vene maamad kõnnivad ringi rätt peas, ühes jalas kummik ja teises kaloss, lehmad uitavad tänavatel ning poe ees ja Volgat võib juhtida ainult trussikute väel. Mäed olid nii kõrged, et püüdsid pilved kinni Kohalike komme austada metsavaime Mõ...

Aitab linnadest ja müüridest ja kirikutest. Nii palju on kirikuid… Istusime maaliinibussi ja sõitsime Baikali äärde. Baikali järv on maailma suurim mageveekogu ja sügavaim järv (1600m!). Jõudsime väikesesse Listvjanka külasse, kus pidi algama meie matk läbi Siberi metsade ja üle kõrgete kaljude kuni järveni välja. Tühjal külatänaval, enne metsa jõudmist, ootas üks väike poisipõnn oma koeraga. Meid nähes tuli kohe lähemale, käsi pikaks ja “andke kommi”. Eks ta oli ära õppinud, et tema tänavalt lähevad turistid metsa ja neil on alati snäkid kaasas. Ega ta meid rahule ei jätnud, käis oma sadakond meetrit järel. Meil kommi polnud. Vene aednikud Kohalike “Vene aednikega” käisid kaasas parmud. Sellised mõnusad pöidla suurused. Andrea küsis, et ei tea, miks need mesilased meie ümber tiirutavad. Seletasin, et ei, need on parmud – umbes nagu suured kärbsed, ainult hammustavad. Mis asja, hammustavad kärbsed?! Õnneks oli meil Austraaliast kaasas tugevat putukatõrjet, mis maodki eemale peletaks. A...

Ma ei tea, mis värk on, aga juba kolmandat korda ärkan rongis hommikul kahe-kolme vahel üles. Peatuseni on veel tund, aga no vapsee: väljas sajab lund võilillede vahele. Pole veel Siberisse jõudnudki. Mu 10-kilone pagas talvejopet küll ära ei mahutanud. Leian kotist eile ostetud Burger Kingi kanaburgeri ja naudin vaadet. Ja siis sõidab mingi rong mööda, viis tanki käru peal. Kaasanist jätkasime rongisõitu. Kõigepealt jõudsime Jekaterinburgi, siis Omski ja pärast 3 ööd-päeva astusime maha Astana jaamas – meie väike kõrvalepõige. Umbes 3300 km rongisõitu Kasashtan on maailma suuruselt 9. riik, elanikke 17 miljonit. Nimi “kazakh” tähendab tõlkes uitama või rändama (“wander”), -stan tähendab “maad”. Seega kokku tuleb pigem selline romantiline – “land of the wanderers” ehk “rändajate maa” Miks nooremad inimesed Eestis Kasashtani teavad, on muidugi Borati filmi pärast. Siin riigis aga seda väga hästi vastu ei võetud ning oli mingil hetkel isegi keelatud, seega Borati imitatsioone loomulikult...