Ära

Malaisia on multikultuurne riik, kus hindud, moslemid, budistid ja kristlased on juba sajandeid rahulikult koos eksisteerinud. Kui me aasta aega tagasi mõned päevad Kuala Lumpuris veetsime, siis minu esmamulje Malaisiast oli üsna kehv. Tookord oli see minu esimene moslemiriik (islam on ametlik ja valdav usk teiste kõrval siiski), ja nende viisid ja kombed tundusid kuidagi võõrad. Ja mainimiseks, siis minu arvamus ei põhinenud kuidagi sellel, milliseks avantüristlik-populistlik meedia selle usu pooldajaid tituleerib. Nüüd, teistkordselt siin riigis olles, on minu mõtted muutunud. Ma leian, et moslemid on väga vaoshoitud inimesed. Nad peavad end hästi üleval, tänaval ei räuska ega lärma, möödaminnes naeratavad ja käituvad lugupidavalt - on üldiselt heade kommetega. Kui õhtuti väljas käia, siis ei leia tänavatelt mitte purjus idioote, vaid inimesed veedavad aega koos perega piknikku pidades, jalutades vms. Alkohol nimelt on nende jaoks usu poolt keelatud. Malaisias külastasim

Filipiinid - riik rohkem kui 7000 saarega. Mõni rohkem, mõni vähem asustatud. Seal on päike ja palmid ja rand, kookospähklid ja banaanid, odav rumm ja arvukad pagariärid (kus töötavad ehk kõige töötakamad filipiinod, sest soojad saiad müüvad kiiresti). Elu Filipiinidel käib kindlasti teise rütmi järgi kui läänemaalilmas. Kella pole kusagil, ei kohvikutes, poodides ega ka tänaval. Polegi oluline, mis aeg on. Päevased toimingud viiakse läbi rahulikus rütmis, kiirustamata, võib olla isegi nagu aegluubis. Kui ära väsid, on okei visata pikali ja teha väike uinak. Stress ja puhkus on teadmata sõnad, sest pole millegi pärast stressis olla. Ja milleks puhata, kui pole väsinud.  Rollerirentija oma lõunauinakul. NB pane tähele, tööpostile on selleks kinnitatud spetsiaalselt võrkkiik.    Veetsime kuu Bantayani nimelisel saarel. See on veidi suurem kui Vormsi ja kolmandiku väiksem kui Muhu. Võrreldes populaarsete Kagu-Aasia sihtkohtadega nagu Tai, siis Filipiinidel reisi

Üks hommik tunnen nagu, et miski raputab. Virgusin ja taipasin hetkega - kurat, maavärin! Kell oli 3. Äratasin Andrea ja lendasin püsti. Seni, kuni pimedas toas unesegasena riideid otsisin, oli kõik juba läbi.  Bali naabersaarel oli hiljuti suuremat sorti maavärin. Meid kimbutas "vaid" 6.4 magnituudiline. Algajale, ehk minule, hirmus, aga kui Andrea oma emale sellest rääkis, siis ta naeris. Tšiillased nimelt on professionaalid sel alal. Neil registreeritakse seismilist aktiivsust igapäevaselt (liialdamata). Balil oleme veetnud peaaegu kuu. Oleks vist kauemgi, aga viisa saab läbi. Siin on hea olla kuidagi, rahulik. Turiste on päris palju, hoolimata madalhooajast, aga see on ka maailma populaarseim saar külastamiseks. Põhjusega. Kohalikud inimesed on siin soojemad, naeratavad. Ja mitte ainult siis, kui nad midagi müüa tahavad. Niisama ka. Üürisime endale toa külalistemajas - ensuite mingi 40 ruutmeetri ja basseiniga. Okei, viimane on küll ühiskasutatav. J

Meie kodutöö nägi ette Laoses veeta vähemalt kaks nädalat. Planeerides püüame arvestada, mis võiks olla lühim aeg teatud kohas viibimiseks ja siis jätamae alati ruumi muutusteks. Kui mõni koht näiteks väga meeldib, siis lubame endal seal kauem olla. Lõppkuupäevata ja fikseeritud ajata reisimine annab vabastava tunde. Igatahes, kolmanda päeva õhtuks otsustasime, et siin riigis me kauem olla ei taha.  Kõik algas üsna sujuvalt. Ületasime maapiiri Taimaaga vist vähem kui tunniga. Seejärel bussijaama jõudes saime teada, et meie transport sihtkohta oli lahkunud 5 minutit tagasi. Informatsioonilauast öeldi, et järgmine buss on 8 tunni pärast. Esimene vale. Aasias reisimine on üks suur olelusvõitlus. Seda juhul, kui reisida nii nagu meie - see tähendab ise, mitte paketireisiga. Valge inimesena oled sa kohalikele kui kõndiv rahakott. Ja rahahaigus on kahjuks laialt levinud.  Pärast mõningast uurimistööd ja pisukest õnne saime teada, et külas on ka teine bussijaam. Tund aega hil